närvid on läbi

29 päeva järgmise palgani.

pool rahast alles.

üür- kommunaal 1500
telefon mingi 250-300
söök-alks eile õhtul 300-400 (raha muutus odavaks peale kolmandat)
krediitkaart 250
jne.

Tra ma kadestan neid tatikaid, kes ei pea nii hoorama. Kes mõtelvad, et öööö, sa käid nüüd tööl osta mulle tiaara. Mul on 2500 krooni ja ma pean selle eest sööma, transportima jms planeerimatud kulutused... Järgmised 29 päeva. Ja mul ei ole emmet, kelle kodus tasuta sooja toitu süüa ja tasuta katust pea kohal, et saaksin edevaid mänguasju osta. Mul ei ole emmet, kes annab mulle ühepäevaseks teise linna minekuks tonni näppu. Ja paska

Kes veel aru pole saanud, ma olen viimase kuue kuu ja kolme nädala jooksul saanud puhata ainult nädalavahetustel ja saanud 1 nädala palgalist puhkust. Lisaks veel 3 päeva, mis ma septembris haige olin. Septembrist saati olen maganud igal ööl kuus tundi ja söönud päevas umbkaudu 300-600 grammi. Termin oleks "beyond insanity"

Türa mul on niiii pohhui. Närvid on läbi ja seksuaalne frustratsioon hävitas ajud. Infact, ajud on nagu sõelapõhi. Ma ei suuda enam algarve loendada ja liitsõnu meeles hoida.

Alguses nad ütlesid, et ära mine tööle, saab ka muudmoodi hakkama. Nüüd nad ütlevad, et ära tule ära enne, kui uue töö saad.
Ja nüüd, kui järele mõelda, polekski vanale kohale naasemine nii jube. Vähemalt ajutise lahendusena. Saaks vähemalt üksi olla ja muusikat kuulata.

Samas nii väikse palga eest on suht pointless tagasi minna. Saaks küll natuke vabavolilisemalt töötada, kuid milleks. Majanduslik seis jääks samaks, muusikategemine seisaks, sõbrad (need kellega ma nagu päriselt ka suhtlen) oleks ikka 186km kaugusel. Aga ma lihtsalt niiiiiiii vihkan Tallinnat. Tõsiselt, perse koht on. Kuradi munn plats. Eestimaa aanus. Maarjamaa urruauk.

PS! Marika, siin jutus ei ole mingit vihjet sinu teemal. Ausalt. Mulle väga meeldib see värk, et sa õpid ja kole waffa olex kuulda kui sul hästi lähex. See tööteema on okei, sest sul on veel selle kõrvalt elu ja sa liigud edasi.