minu põnev elu

Eelmine reede oli minu pool kerge istumine. Laupäeval käisin teatris, Liine pool ja Kvissis Paali sünnipäeval. Pühapäeval astus mu õde lõpuks läbi. Ma rääkisin talle nädalavahetusest ja nautisin tema kadeduse kumast rohekaks tõmbunud nägu.

Esmaspäeva jätab mu mälu sujuvalt vahele.

Teisipäeval oli Marleen taas meie pool. Oli mu õega juba pool päeva sooja teinud ja ma liitusin projektiga. Võtsin takkapihta poest Eku kokteiliretsepti. Aramis ja linnuse kali. Kaks iseseisvalt täiesti joodamatut asja annavad kokku täiesti joodava kokteili. Pildil on teine pudel, mis trepikottagi ei jõudnud. Ju see oli Jehoova (icic, 1337) märk, et ei tasu rohkem juua. Leenil oli järgmine päev suht kehv olla.

Kolmapäeval läksid Eda ja Ama pittu, mispeale natuke hiljem astusid Eku ja Korsten läbi. Meelitasid mind kluppi, lõpuks pidid ikka minuta minema. Ma läksin hoopis põõnama.

Neljapäeval oli kummaline päev. Tööl oli eriti vaba õhkkond, tööd ka eriti polnud ja töölt tulles oli ikka veel õues ikka eriti valge. Nii hästi tundsin end, et ostsin isegi Amale n-päeva puhul lille. Selgus, et ta armastabki üle kõige Gerberaid. Hea valik, kaso, sa kohe tunned inimesi. Pikk ja Eda astusid taas läbi, et rääkida pikalt, kuidas nad suguhaiguste näitust vaatamas käisid. Ütlemata äge, kas pole.

Kell oli juba palju, ruttasin Liine poole kohvitama. Hea kohv oli. Läksime edasi Kuperjanovi tänavale. Kohtasin endist klassiõde, polnud kõva kolm aastat näinud. Sõbramajani ma ikka vastu ei pidanud, seal pidi mingi ajaloolaste läbu olema. Leimo nagu ma olen, läksin hoopis koju põõnama. Jätsin Liine üksi kannatama.

Reedel tööd sisuliselt polnud. Läksin külma kõhuga kella kümneks ja nautisin ülemuste teravaid pilke, ise tuimalt rahul enda otsusega. Kell viis tulin töölt, koristasin, käisin linnas söömas. Mõtlesin, et mis edasi, sest kohti, kuhu õhtul minna oli liiga palju. Niisiis ma istusin kaheteistkümneni kodus. Siis hakkas leim peale tulema ja ma astusin ct-st läbi. Leen ja Ama olid seal. Ja mõnisada sassis reivivat tüüpi. Ma tundsin end eriti hästi, täiesti inkognito. Kõva kaks tuttavat saali peale. Ja intensiivne pidu, mitte mingi tuim klubihiphop.

Lisaks mingi hull tegija tüüp, kes Leeni sebis. Kuna mul targemat teha ei olnudja ma ei saanud lasta sel tüübil niisama särada nagu lumehelbekesel, kasutasin oma oskusi ja tirisin härrase ego ikka väga miinusskaalale. Tema hämming oli hindamatu. Pärast tuli minult veel kokteiliraha tagasi nõudma. Ma laiutasin käsi, aga naeratasin kenasti. Leen oli selle vembu pärast suhteliselt solvunud, meil õega oli kohutavalt lõbus. Ja mina avastasin endas taas midagi, millest mul aimugi polnud. I gots balls.

Reedel suutsin mõned inimesed hingepõhjani välja vihastada. Ja nimelt just need inimesed, kellest hoolin. Peamiselt just sellepärast. Las settib vähe, siis proovime uuesti.

// Busta Rhymes - Gimme Some More