kes tappis?

Vaatasin õhtul filmi "Kes Tappis Elektriauto" ja kuigi väidetavalt polnud seal üht konkreetset faktorit, mis kirjutanuks selle auto nime marmortahvlile, leidsin enda jaoks sealt ikka oma konkreetse vastuse. See ühisnimetaja, mis vandenõuliku täpsusega kõik ülejäänud oma pilli järgi tantsima pani.

Minu kala nendega sai alguse viiekümnendatel, kui nad riiulifirmat tankistina kasutades Los Angelese laitmatult toimiva trammiliikluse üles ostsid ja lihtsalt välja suretasid. Nüüd tegid nad seda elektriautoga.

Võib-olla vaatan ma seda praegu liiga üheplaaniliselt, jättes mängust välja poliitilised ambitsioonid ja ohud, mis sellises äris kaasnevad. Või süüdistades pigem ahnuses valesid inimesi. Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa riikidel on enesestmõistetavalt majanduslikud huvid mängus, ent Lähis-Ida naftaräkiti taga, kust tuleb suur osa maailma mustast kullast seisab hoopis OPEC, mille eesotsas omakorda võimukad, ahned ja kergelt öeldes hullumeelsed turbanid, kelle võimuses oleks kasumi vähenedes pööraseid asju korda saata.

Sama asja olen ma hakanud mõtlema ka Iraagi sõja kohta tajudes, et võitlus ei käi mitte Halliburtoni puhaskasumi nimel, vaid pigem on jutt võimu tulevasest tasakaalust maailmas moslemiriikide ja kristlike riikide vahel, mis kaudselt võiks seda mu silmis isegi õigustada (kui see poleks nii üüratult kulukas ja naeruväärselt kehvasti organiseeritud enesetapp).

Osade inimeste ahnusel pole lihtsalt piire. Miks näiteks mina teenin praegu nii palju, nagu ma teenin, ent sooviksin rohkem? Mingi ürgne alalhoiuinstinkt ellujäämise nimel, korjata mammonat perse alla? Mis teeb inimesed nii sõltuvaks sellistest väärtusetutest väärtuslikest asjadest?

Mina lähen nüüd magama. Kerige teie ka!