no las ta siis olla

Jah, mina see olin, kes palus selle lehe maha võtta. Ei kahetse sugugi.

Ma ei suutnud enne kolme öösel magama minna. Uudisteportaalid olid umbes, niisiis sain kõik operatiivse info blogosfäärist. Lisaks veel kopikaid tõsiasju, mida lehtedest välja ei loe. Pulss oli ka magamise ajal 220bpm, süda oli paha, silme ees virvendas. Ärkasin hommikul kella kuue paiku selle peale, et õde tuli koju. Vaatasime uudiseid ja ei viitsinud mina tema jäärasele peale seletama, kuivõrd nõme on minna täna linna kaklema. Vähemalt eesti blogosfäär on konsensusel, et see pole hea idee (suhtes 63/1). Ma ei leelotagi pikemalt.

Teist korda ärkasin juba ema kõne peale, peale tööaja algust muidugi. Ütles, et ironman on ära viidud. Ja hakkas kuidagi kergem. Nagu kuskilt lugesin juba, poleks uskunud, et nad sellega ever hakkama saavad. Hommikuks oli märul vaibunud, linn osaliselt koristatud ja nii mõnigi asi paika loksunud.

Venemaa ei saatnud meile täna nooti, rääkimata partituurist. Nad otsustasid lihtsalt diplomaatilised suhted katkestada. Eks tuleb siis jälle hobusel sõnumiviijate peale üle minna :)

Murettekitavad tõsiasjad viitavad siiski, et noored proovivad täna taas (nii ongi?). Muud murettekitavad allikad vihjavad, et eestlased lähevad ka nugadele, ülekandmata tähenduses. Niisiis teen omapoolse üleskutse järgida minu eeskuju, jääda täna koju ja korraldada pere seltsis vaikne lauamäng või filmivaatamine. Eks ta ole.