üks isiklik lugu

Seletan siis, kuidas suurte inimeste maailmas asjad käivad.

Aastal 1997 jäi mu ema töötuks. Oli segane periood firmas ja juhatusse eksinud vene päritolu kodanikud parseldasid usaldusväärse hollandi firma esinduse lihtsalt laiali. Käidi küll õigust taga nõudmas institutsioonides, ent isikuid, kellelt midagi sisse nõuda olid ammu jalga lasknud. Algas piinarikas periood, mille jooksul tuli hoida end elus vahendeid valimata.

Ja otse öeldes tuli mu ema sellega toime. Väljapoole polnudki väga aru saada, et midagi valesti oleks. Toit oli laual ja katus pea kohal. Isegi riideid, mida kanda ja paar lahedat asja ka. Talviti, kui läks külmaks asi väga perse kiskus, saatis ema mind vahel vanaema juurde. Aga me saime hakkama. Tõesti pole vist kohanud isetumat eneseohverdajat, kui mu oma ema.

Mu ema sai uuesti tööd juunis 2000, kui üks tuttav talle juhuslikult helistas ja jutu käigus ka vabast töökohast rääkis. Sellest ajast pole küll märkimisväärset karjääriredelil ronimist toimunud, ent saame ilusti hakkama. Töö on raske ja üllatusteta, ent stabiilne. Saime jälle lubada korralikku toitu ja uusi riideid. Nagu normaalsed inimesed (loe: fucking rich sons of bitchez). Mäletan seda fiilingut aastal 2000, kui sain üle pika aja kanakoiba süüa. See oli heaven. Kujutad ette, selline pisiasi?

Töö otsimisel tekib veel üks naljakas paradoks. Olles mõne aja otsinud, tekib passiivsus. Ootusärevus kaob ja kaob ka igasugune initsiatiiv. Valetad küll endale pingsalt, et üritad otsida, aga tegelikult oled tüdinud äraütlemisest ja sirvimisest. Sellest pilgust, millega sind vaadatakse töövestlusel. Kui su enesekindlus pole just Everesti tipus. Seda, kuidas sulle tagasi ei helistata või viisakalt ära öeldakse. Aitäh. Sellises olukorras on raske end kätte võtta. Seda ei mõista, kui pole ise kogenud.

Mulle ei meeldi kunagi rahast rääkida. Konkreetsetest numbritest. Pikka aega arvasin, et mind oli nii kasvatatud, ent tagasi vaadates mõistsin, et see oli ainus asi, millest kogu aeg jutt käis. Nii et ärge palun küsige mult mingeid numbreid kunagi. Ma tahan elada nii, et ma ei peaks numbreid vaatama.

See oli nüüd väga isiklik jutt, mida ma kunagi kellelegi rääkinud pole. Ütleme siis nii, et pole jutuks tulnud. Selles valguses peaks end justkui edasi põletama ja kümne küünega kinni hoidma. Ent kuigi mu praegune töö pole kõige hullem töö maailmas, ei suuda ta mulle ikka aboluutselt kui mitte midagi pakkuda. Kui, siis elamistingimusi, mida suur osa noortest vist enesestmõistetavalt võtavad.

Aga ma vajan hoopis aega ja armastust.

PPS. Pilt on mingist suvalisest foorumist. Guugelda.