oh neid pealinna kombeid

Järgnev tekst edastati meie toimetusele eelmise nädala laupäeval. Kahtluste kiuste otsustasime selle teksti muutmata kujul avaldada, propageerimaks sõna-ja loomevabadust. Toimetus ei vabanda kirjas esinevate siivutute ääremärkuste eest. Inno Vabaks!


Kui ma esmaspäeva hommiku sisse magasin, oli rong juba läinud. Pika venitamise kiuste olin kiiresti juba neljase bussi peal. Nautides varajast linna saabumist sattusin kokku ühe kena noore neiuga, kes nägi hurmav välja. Tegin silma, naeratasin, uurisin, mis tüdruk teeb, kuhu läheb. Tuli välja, et tunneb mind ja tuli muga linna kokku saama. Milline kaunis kokkusattumus.

Käsime siis linnas ringi, mekkisime kohvijooki, hullasime pargimurul. Piiga säras päikse käes kui kuldpruun maisihelbeke, silmad särasid kui värskelt nopitud kirsid... (wtf!? -toim.)

Igatahes jättis noor piiga nii sügava mulje, et kutsusin ta ka järgmisel päeval taas välja. Käisime pargis filmi vaatamas. Kuna parkides häid filme ei jookse, võtsime oma filmi kaasa. Kuid see oli mingis võõramaa keeles ja võõramaa keel meid ei huvitanud. Meid huvitasid kohalikud keeled. Niisiis me suudlesime põgusalt ja läksime otsima põnevamaid ajaviiteid.

Nii muuseas vaatasime üle ka vanad tuttavad mustamäel, kes mõnuga muusikat nautisid. Mõtisklesime ja arutasime nende seltsis sügavaid ja maailma arengu seisukohalt tähtsaid asju stiilis mis nädalapäeval ikka ilmus Mos Defi "True Magic" ja muud sarnast. Mu heanaaberlik sõbermees Elvis rääkis ühest fanaatilisest filmiarmastajast, kes temaga samas asutuses leiba ja filme teenib. Rebisin hullu kildu ja panin naljaga pooleks, et noh, Trash-Can-Dance või?

Selguski nii. Meil muidugi lusti ja naeru laialt, kohe kolme küünra jagu. Aga siis pidi noor piiga minema minema, mul meel veidi kurb. Võtsime siis mõned õlled ja viinakokteilid ja vaatasime tähtsate nägudega aasia heafilmi Gwoemul üle. Ja kui meie purjus peategelane lõpuks peadpidi voodi taha vajus, veeti ta sooja suvetuule saatel sõberhärra kotta kainust magama.

Kuna sõbermehel vast muud targemat teha ei olnud, otsustas ta järgmisel päeval kohusetruult 14-tunniks töökohta väisata. Seega pidin ajaviidet mujalt otsima. Kõige põnevam tundus loogiliselt võttes oma eelkäijate rahakotis soramine, seega seadsin sammud oma kalli ema esindusse. Oli teine selline lumivalge ja optimistlik, justkui oleks juba seitse aastat arveid trükkinud. Kasisin siis end pealaest jalatallani puhtaks ja seadsin sammud teadmata suunas.

Kuskil natuke peale Hipodroomi ekslesin mingile müstilisele territooriumile, mis näis kui mingi muinasmaa või viimne oaas keset Tallinnat. Kristiine ja Mustamäe hästi hoitud saladus. Kus muru oli roheline, majad ilusad, inimesed rahulikud ja ilm ilus...

Õnneks päästis mind sellest deliiriumist teise sõbra abistav telefonikõne, mille ta mulle juba peale kuue tunni jooksul tehtud 483 vastamata kõnet teostas. Leppisime, et läheme kinoteatrisse hirmufilmi vaatama. Tema muidugi kohe kasulikku meeldivaga ühendama ja kutsus ühe nägusa sõbranna kaasa. Vaatasime siis mängufilmi metsikust haigusest. Inimesed surid nagu kärbsed meepoti veerel, lusti oli laialt.

Käisin ka tiiru kodus. Ei meeldi mulle see koht enam. Mannetu ja kurb on see koht. Maja on lausa nukrust täis imbunud. Kuna see nii trööstitu tundub, tulin sealt kiiresti ära, sest blogi jaoks on vaja omadussõnu kokku hoida.

Järgmised paar päeva saigi veedetud teise härra ja ta naistuttava seltsis, kellega tal leivad, saiad... ja kui ma ei eksi, siis isegi sepik ühes kapis on. Hapukoort oli ka. Vaatasime ära taimede mõistuslikkusest rääkiva filmi ja arvan, et minu orhideed küll põhikooli matemaatika lõpueksamit ei läbiks.

Reedesel hommikul lõin silmad lahti juba varasel keskpäeval. Lugesin meeltesegaduses tükk aega piigadeajakirja 'Stiina' ja kui selgus, et peremees veel niipea rattaid alla ei võta, seadsin sammud taaskord vanemate rahakoti poole. Kui kõht sooja leent täis söödud, kere kasitud ja värske võtsin suuna taas hoogselt linna, et jätkata haledalt pooleli jäänud mehkeldamist kauni piigaga.

Lesisime muretult murulibledel, miilustasime vallatult, sasisime teineteise päid kui täid ja panime süüdimatult vanureid pargis punastama. Kuid ka aeg möödus häbematult kiiresti. Ning katsete käigus selgus, et oligi aeg sedapuhku nägemist jätta.

Öösi viibisin siiski oma hoolitseva kodukana silma all. Kõht üdini sooja toitu täis pressitud, võtsin laupäeva pärastlõunal suuna tagasi Tarbatu peale. Oli selline tunne, et aeg on küps, mõtted ammendatud ja kaasa krabatud riidemoon otsakorral. Kohale jõudes muidugi selgus, et siin on hoopistükkis mannetult vähe elu. Siiamaani ei julge igal pool linna mööda ringi käia. Kes teab, äkki on Supilinnas ka miski maruviirus liikvel, kõik linn nii tasane ja vakka.

Muide. Miski moodse muusika peo magasin ka pealinnas maha. Nüüd on jube kurb meel. Palun tehke neid veel. Tes La Rok, ole nii pai eks :)

Elmar Raudnevool, Tarbatu