olen väsinud väsimast

Suutsin galantselt hommikust äratuskella ignoreerida. Ärkasin, vaatasin toas ringi ja tume masendus langes jälle peale. Putsis. Jälle.

Koban praegu asju kokku otsida, mõte ei tööta, jõuetus on peal, peas ja toas on segadus. Mitte sittagi ei saa aru. See on tülgastavalt ebamugav tunne. Vihkan seda, siiralt. Süüdistan kõiki, kes ette jäävad.

Tahaks hullult öelda, et töö õpetas mind kellast kinni pidama ja muud sitta, aga ausalt öeldes läks asi veel hullemaks. Nagu kooliajal, käisin alla.

Ma üritan mitte kui midagi lubada, aga seegi ei aita. Türa mul viga on?