0_0

Mõned päevad tagasi vaatasin oma kontojääki. Mind tabas magus kassiahastus. Polnud ma veel midagi ostnud ega arveidki tasunud, ent olin brõuk. Kuidas saakski ma oma elamist lubada, kui mul puhtalt ära elamisekski rahast välja ei tule? Sel hetkel mõrenesid kõik mu õhulossid.

Kui riigi keskmise palgaga ei saa lubada enesele eluaset ja toitu korraga, on riigis midagi väga valesti. De facto, kui kahetoalise keskmises seisukorras korteri üürimine maksab kommunaalidega koos vähemalt kaks alampalka, on riik omadega suht putsis. Sotsiaalne kindlustatus eluasemegarantiiga peaks olema iga tugeva riigi alustala, ent Eestis valitseb endiselt magushapu kauboikapitalism - kui jäid trammist maha, käid jala, mammi!

Ma ei hakka oma sokke avalikkuse ees pesema, kuigi nendin, et enamus rahast kulus ühekordsele Tartus käigule, transpordile ja algelisele kultuuriprogrammile koos plikaga. Elu oli vaevu jõudnud normaalse elu standardini minna, kui juba sai see läbi?

Lisaks ütles Marika mulle täna midagi. Mida mulle ei meeldinud kuulda. Sest see oli tõsi. Ja ma olen oma mõtetega ummikus, üritades lahendust leida. Sest nii omavahel öeldes, ma tõesti armastan teda.

Uus päev toob selgust. On alati toonud. Ma elan üks homne korraga.

//Radiohead - Videotape