basically i'm complicated

Täna läksin ma täielikult massipsühhoosiga kaasa.

Ootasin ülekäigurajal rohelist. Kuulasin muusikat, mõte läks rändama. Nägin üle õla, et tüüp mu kõrval läheb üle tee. Astusin sõidurajale. Siis märkasin, et teisel pool teed inimesed seisavad. Ja punane tule helendab erksalt. Ja autod krigistavad pidureid ja rusikad välguvad. Sitt lugu.

Mida sellest nüüd järeldama peaks?

A veel parem, peale seda läksin poodi ja olin täiega confused, et mida ma nüüd siin teen ja mis edasi saab. Kui aus olla, oleks vaja päris palju osta, aga esiteks pole rahapäev veel olnud. Ja teiseks ma kas ei taha lihtsalt midagi või tean liiga täpselt, mida ma tahan. Ja siis ei leia seda, sest ma pole mingi vilunud poesurfar.

Magasin loomulikult septembri odavhinnad maha, kui oleks saanud koolimudilaste arvelt end odavalt riidesse seada. Tegin valearvestuse noh, lõin eelmise koha lõpurahad läbi, enne kui meelde tuli, et järgmine kuu saab vähem. Leidsin Seppäläst ka ühe pluusi, mida ma tahan (loe: saan), aga sinna juurde on vaja igast muud atribuutikat (näiteks kärtspunast t-särki) ja kokkuvõttes tuleb end ikka pealaest jalatallani riidesse osta.

Ja siis tahan erksinist, kergelt vanakooli-moelist dressipluusi. Sellist valgete triipudega. Ma ei tea, miks. Ärge te küsige ka.

//The Herbaliser - A Mother (For Your Mind)