tuumapohmell

Pealinna elu on mu ikka ära rikkunud. Enam ei oska juua. Tartus harjusin ja kohanesin ära, õppisin pikapeale oma piire tundma, pidasin vastu. Oskasin juba järgmisi hommikuid vältida. Nüüd on kõik puha meelest läinud.

Käisin Mari aastapäeva tähistamas. Ja lõpetasin kehva tervisega. Ka järgmise päeva õhtuks polnud tervis veel päris korras. Mitte et sünnipäev poleks kena olnud, ent ma ei oska enam. Eks ta ole see suurlinnaelu.

Ma väidagi, et joomine nüüd see teab mis suur kunsttükk on. Või et ta millegi tarbeks hää oleks. Minutaolise ummamuudu poiskõsõ muudab seltskonnas vabamaks ja toredamaks.

Ja endalegi tasahilju meeldib tead... Vahel, see esimene, külm ja karge pudel õlut üle pika aja soojal suvepäeval murul lesides... Või tasane pokaal punast semi-secot närvide rahustamiseks õhtul diivanil lesides... Kakao minttuga villastes sokkides külmal talvepäeval kamina ees lesides?

Kodune ülesanne - essee teemal "miks ma joon?"

//Gorillaz – El Mañana