nimetu lugu

Aastal 2002-2003 oli mul suur unistus teha oma leibel. Kuskil toanurgas vedelevad siiani vihikud, mille servale ma odavalt hariliku pliiatsiga Kelder Recordsi logo kritseldasin. Projekti ei viitsinud ma muidugi ajada ja ideest ei rääkinud ka kellelegi. Ja paar aastat hiljem juhtuski, et paar viljandi poissi (icic!) tulid sama nimega välja. Ma ei väidagi midagi peale selle, et aeg-ajalt tekivad erinevates kohtades erinevatel inimestel samasugused ideed. Päriselt.

Siis kuskil 2005 äkki... Tuli pähe maailma kõige ägedam leibelinimi - Leibel. Kogu elu keerles selle mõtte ümber. Seda olid täis kritseldatud kõik kaustikud, arvutid ja bask. Idee oli selles, et teha muusikaleibel, mis toodaks ka riideid. Et oleks jube tuusad pusad ja särgid ja värk. Lükkasin asja edasi, et teha asjale ka äge koduleht. Ja sinna ta saadan venima jäigi, sest varsti tuli vabsjee täpselt sama nime peale räpimees End-L. Küll variatsioonis Record Leib-L... Misiganes. Enam ei taha noh. Öeldakse küll, et nimi ei riku meest... Aga vastupidi küll.

Tegelt kogu selle loo mõte on, et tahaks teha kodulehte. Sellist ühemehe-komjunitivärki nagu illlääb. Mitte midagi erilist, lihtsalt ühe hubase labase kodulehe, kuhu viskaks paar sõprade lugu üles ja paneks kõrvale mingi lihtsa bülletääni, kuhu kirjutada põnevate pidude või muu basa kohta.

Aga nüüd pole nime noh. Fantaasiavankrid ketrama?