ma igatsen neid laisku hommikuid

Ma igatsen neid laisku hommikuid, mida mul kunagi ei ole. Ronida laisalt kella üheteist-kaheteist ajal voodist välja; sirutada korra vasemat, korra paremat koiba; keerata soundsistimis "The World Is Yours" põhja; loivata laisalt kööki ja panna kohvivesi sooja; käia 42 minutit duši all; minna kööki, panna jahtunud kohvivesi uuesti sooja ja teha endale paar singivõileiba... Ning nautida mahedalt aknast sisse kumavat hommikupäikest suure kruusi sooja kohvi ja ajalehe saatel. Ja siis, kui jumal juhatab, minna tööle ja olla seal no nii umbes kella neljani öösel.

Nüüd, kui mul on tingimused, et nautida selliseid hommikuid, pole mul järjekordselt aega. Kellegi mured vajavad lahendamist. Päevainimesed, kelle päev ei algagi 22:18 õhtul. Kas ma pean just praegu sellele telefonikõnele vastama?