the poker face

Sain umbes kolm nädalat tagasi Marikaga linnas peale tööd kokku. Olin natuke nördinud, et kauem kui kella üheksani seal olin, ent oli parem kõik kenasti ära lõpetada. Saime kokku Estonia teatri kõrval. Nagu alati, ta nägi hea välja. Tegin ettepaneku kuhugi sooja kohta maha istuda.

Istusime kergelt eraldatumasse nurka. Ta võttis teed, ma lahja alkohoolse smirnoffi. Rääkisime maast ja ilmast, kuidas tal koolis läheb, kuidas pere elab jamuust taolisest. 

Jutt läks nii diibiks, et rääkisin talle sellest, kuidas mõni inimene harjub varjama oma tegelikke emotsioone niivõrd, et vahel kahtleb isegi, kas tal need üldse on. Mask, mis külmalt ja läbimõeldult varjab igat emotsiooni, kontrollib situatsiooni. Ja kõik mustad mõtted ja halva meeleolu lukustab ta teadlikult justkui oma pisikesse pandora laekasse.

Suudlesin teda. Vaatasin ta siirastesse sinistesse silmadesse. Sosistasin talle vaikselt kõrva "mind lasti lahti..."