a job ain't nuthin' but work, right?

täna juhtus midagi, mis rebis mind uinutavast unistuste kookonist välja ja viskas julmalt reaalsusesse. ma ei tea enam, kas peaksin endiselt taga ajama õhulosse, mis mu elule siiani sihi on andnud, või peaksin sihtima madalamale ja valima mõistlikuma, aeglase surma?

sealjuures ma siiani päris ei hoomanud, kui vähe usku teistel minusse on. seda on ütlemata sitt teada ja veelgi raskem ümber lükata. ja siis ma ei tea, kas ma peaks "aru pähe võtma" ja olema samasugune kotipoiss nagu mu korterikaaslane (kellest on saanud oma ambitsioonituse ja kompleksidega mu tülgastuse võrdkuju)? või võiksin ma siiski vähemalt üritada oma potentsiaali tõestada, ka läbikukkumise tõenäosuse kiuste?

lihtsalt, et te täpsemini aru saaks. tegemist on trükikojaga, mis asub viletsas rajoonis ühe korrusmaja korteris, hõlmab endas umbes nelja töötajat, kesist palka ja üheksast viieni tööd. see oleks Tartu laks all over again ja ma suht vihkasin seda perioodi. ma vihkasin oma saamatust, tüdimust, rutiini, ambitsioonitust, üksindust. see oli minu sisemine surm. see oli see, mille juurde ma lubasin enam mitte naasta. nüüd on see nagu üks mu reaalsematest valikutest. ja sinna kõrvale ei mahu just väga palju kooli.

see'p see on, kui plaanide ja tegelikkuse vahele liiga lai ruum tekib.

//Björk - I've Seen It All (video)