Maarius

Ma pean selle lõpuks ära tegema ja seletama huvitatutele, kes on mu roommate ja miks.

Kes?
Ma sain temaga tuttavaks kõva viis pool aastat tagasi. Niivõrd-kuivõrd, sest kui mina olin tollal kaksneliseitse antidepre-pilves prill esiridadest, oli tema üks neist ülbetest kuttidest tagareast. Tead küll, need kes käivad kapuutsides kooli seinu pommimas, joonistavad tunni ajal sketše, raabivad laua sisse noaga vulgaarsusi, põletavad bussipinke, suitsetavad kooli vetsus, röögivad õpetajatega ja kukuvad kooliaasta läbi. Tõsine role-model.

Mingil hämmastaval põhjusel võeti seal koolis kuidagi kõiki omaks, sest me klass oli kirju nagu vanaema tapeet ja kogu kool oli kokku üks suur Noa laev. Aga vaenulikkust kui sellist ei olnud, äärmisel juhul verbaalsel tasemel.

Mõni aastat hiljem viis meid saatus ühes teises koolis kokku. Poiss nägi võrreldes varasemaga välja väga pestud-pöetud-kammitud. Selline tsenseeritud versioon, pusast oli saanud kampsun, teksad olid pesus kokku tõmmanud. Kuulas vähem räppi ja rohkem Keane'i. Elas koos ühe tudrukuga Mutstamäel.

Hängisin temaga tihedalt Mutstamäel. Passisime filme ja sodisime seinu. Või vähemalt mõtlesime sellest.

Miks?
Sest ta oli kõige igavam valik. Igavus tähendab stabiilsust, usaldusväärsust. Et ta ei tule purjuspäi kell neli 23 juhututtavaga koju või ei värvi kööki lambist punaseks. See mulle ei meeldiks väga.

Vahel teeb ta asju mis mulle ei meeldi. Jätab toitu ja muud põrandale, kakub kõik pakendid pealt pärani lahti, määrib või puhastab ette hoiatamata (halvasti) mu nõusid. Kütab elektriga, teeb kõike hästi aeglaselt ja räägib igavaid nalju. Kuna ma ise patustan muidugi kõvasti rohkem, siis ma ei mölise.

Nüüd sebib päevad otsa ühe plikaga. Või pigem siis harrastab kõike aseksuaalset ühes suhtes. Nad käivad koos poes, räägivad juttu, planeerivad asju, vaatavad telekat, koristavad... Ja mina olen piiratud mõtlemisega inimene ja ei saa neist aru. Et kuidas see plika viitsib kaks tundi kõrval passida kui Maarius san andreast mängib? Ju asi on minus.

PS! Reede õhtul esilinastuvad Sõpruses kaks uut eesti lühifilmi. Neist esimeses mängib Tommyboy kuulipildurit. Uudis ja filmi info. Teise filmi tegemisest pilte. Piletid 80/60/50.

väärt film väärt film yoyo

Jess. Ma sain selle lõpuks. Alejandro González Iñárritu filmi "Amores perros". Seesama tüüp, kes tegi filmid "Babel" ja "21 Grams". Arvustada ei oska, aga hullult meeldis, milliseid nähtamatuid niite pidi kõik sündmuses osalenud erinevad inimesed seotud olid. Ja kogu tegevusega paralleelselt seotud koerad justkui iseloomustamaks oma omanikku. Kaasa teeb ka nunnupoiss Gael García Bernal. Sirbi arvustus.

Homme tuleb muide ETV-st Wong Kar-Wai "2046". Kes vaadata ei viitsi, saab soetada selle näiteks kaubamaja esimese korruse muusikaosakonnast, seal veel on. Ja öösel tuleb TV3-st Michael Dowse'i võltsdokumentaal "Fubar", üsna tõetruu ja irooniline vaade paarile keskeale lähenevast head-bangerist.

Alfonso Cuaróni "Children of Men" on endiselt üks lemmikutest. Ja Fernando Meirelles'i "Cidade de Deus". Vaadake, et need kaks kindlasti nähtud oleksid.

//Edan - Rock And Roll (feat. Dagha)

it's a living

Kogu aeg tundus, et see on täpselt sama, mis Tartus tegin, ainult selle vahega, et ma ei oska seda tööd siin. Ja siis eile tulin läbi Vanalinna tööle. Vaatasin, mingi tshikk seisab, teivas käes, plakat peal. Ja mõtlesin, et see on ka töö. Palju värsket õhku, kohtud huvitavate inimestega, lõputult potentsiaali arenemiseks (sest sa alustad porist noh)... Ja jõudsin järeldusele, et mul ei lähegi nii halvasti.

Ja teisest asjast sain veel aru. Et miks mu suhtumine on nii viltune, miks ma tunnen kogu aeg, et mulle liiga tehakse ja et ma vääriks paremat? Sest ma käin läbi suures osas noortega. Mitte, et mul nende vastu midagi oleks, aga mul oleks juba aeg suureks kasvada.

//Busdriver - Kill Your Employer (Recreational Paranoia Is The Sport Of Now)

0118 999 881 999 119 7253

Korteriotsingud on ummikus, sõbrad on hõivatud, meeleolu on null. Pea valutab rämpstoidust ja lahjast alkoholist. Tulevik ei tõota paremat. Ja kõige selle juures pean ma head nägu tegema, sest masendunud inimesi ei võeta tõsiselt. Neid välditakse.

*postituse nimi on päästeteenistuse uus lühinumber, tuginedes ühele briti komöödiasarjale...

tegelt ma loen su blogi ka

Vahel saan mõne tuttavaga kokku ja siis ta ütleb mulle, et ma loen su blogi. Ma ei oska sellele kunagi midagi vastata. Et aitäh, ma näen sellega palju vaeva? Või et ma loen sinu blogi ka? Või et sa peaks rohkem õues käima... Tegelikult on ikka sitaks tore, kui keegi su elu vastu huvi tunneb. Teadmine, et sul on anonüümseid püsilugejaid, keda õigupoolest ei pruugigi isiklikult teada. Tekitab mõnusa tunde, kui aus olla.

Ma olen seda pikka aega... Ah, teeme kohe täna ära. Teeme nii, et iga inimene, kes seda postitust loeb, kribab kommentaaridesse paar rida. Kas siis sellest, kui tihti ja milleks ta seda loeb või räägib kasvõi niisama anekdoote. Õige nimega, anonüümselt, vahet pole. Nagu statistika või eksperiment või nii.

//bjoo - champion selection [download / tracklist / maispeis]

the good, the bad and the chutney

Ärkasin täna lambist kolm minutit enne kella. Hea oli olla.

Tööle jõudes keerasin kõlarid sisse ja panin külma kõhuga Blockheadi mängima. Hetkel mängib Cafe Oriental. Selline lounge-fiiling tekib kohati. Mõnus.


Bombay The Hard Way: Guns, Cars & Sitars. Tegemist on Dan The Automatori projektiga, milles ta miksis kokku Anandji ja Kalyanji V. Shah poolt loodud Bollywoodi filmimuusikat. Loomulikult on ta algmaterjaliga suht vabalt ümber käinud, tekitades mõnusa helikompoti. Samuti on lisanud omalt poolt sinna scratche ja trumme ja DJ Shadow. Teadsin sellest albumist juba paar aastat, täna lõpuks sain. Soovitan, huvitav kuulamine :)

Tegelt küsimus oli pigem selles, et kelle ma failinimes selle albumi esitajaks peaks panema? Bombay The Hard Way, Dan The Automator & DJ Shadow või hoopis näiteks Kalyanji & Anandji?

nauding

Sa lesid vaikselt voodil. Oled oma kaaslasega kahekesi ja tõotab tulla kena õhtupoolik. Ta puhub sulle õrnalt kõrva, su keha täidavad külmavärinad. Sa tunned teda oma ihukarvadega ja pigistad silmad kinni, et veelgi paremini tunda. Ta puudutab sind õrnalt, siis hetkeks tugevamalt ja taaskord hellalt. Sa hingad aina kiiremini ja su keha läbivad erutavad värinad. Sa tead, mida ta tegema hakkab, sa ootad seda ärevalt.... Ja siis ta teeb midagi hoopis muud. Midagi, mida sa ei oodanud. Aga see meeldib sulle. Ning sa tunned parimat asja, mida sa kunagi oled tundnud...


Tead sa seda tunnet? Kindlasti tead. Ma räägin ju Solid Steeli miksteibist.

//DJ Food & DK - Solid Steel: Now Listen!

kes tappis?

Vaatasin õhtul filmi "Kes Tappis Elektriauto" ja kuigi väidetavalt polnud seal üht konkreetset faktorit, mis kirjutanuks selle auto nime marmortahvlile, leidsin enda jaoks sealt ikka oma konkreetse vastuse. See ühisnimetaja, mis vandenõuliku täpsusega kõik ülejäänud oma pilli järgi tantsima pani.

Minu kala nendega sai alguse viiekümnendatel, kui nad riiulifirmat tankistina kasutades Los Angelese laitmatult toimiva trammiliikluse üles ostsid ja lihtsalt välja suretasid. Nüüd tegid nad seda elektriautoga.

Võib-olla vaatan ma seda praegu liiga üheplaaniliselt, jättes mängust välja poliitilised ambitsioonid ja ohud, mis sellises äris kaasnevad. Või süüdistades pigem ahnuses valesid inimesi. Ameerika Ühendriikidel ja Euroopa riikidel on enesestmõistetavalt majanduslikud huvid mängus, ent Lähis-Ida naftaräkiti taga, kust tuleb suur osa maailma mustast kullast seisab hoopis OPEC, mille eesotsas omakorda võimukad, ahned ja kergelt öeldes hullumeelsed turbanid, kelle võimuses oleks kasumi vähenedes pööraseid asju korda saata.

Sama asja olen ma hakanud mõtlema ka Iraagi sõja kohta tajudes, et võitlus ei käi mitte Halliburtoni puhaskasumi nimel, vaid pigem on jutt võimu tulevasest tasakaalust maailmas moslemiriikide ja kristlike riikide vahel, mis kaudselt võiks seda mu silmis isegi õigustada (kui see poleks nii üüratult kulukas ja naeruväärselt kehvasti organiseeritud enesetapp).

Osade inimeste ahnusel pole lihtsalt piire. Miks näiteks mina teenin praegu nii palju, nagu ma teenin, ent sooviksin rohkem? Mingi ürgne alalhoiuinstinkt ellujäämise nimel, korjata mammonat perse alla? Mis teeb inimesed nii sõltuvaks sellistest väärtusetutest väärtuslikest asjadest?

Mina lähen nüüd magama. Kerige teie ka!

nad pole halvad, lihtsalt erinevad

Eile tulid mingid venelased meiega kargama, kui me pargis istusime. Ei suuda minu mõistus välja arvutada, mis sunnib üht tõugu inimesi teistega juhuslikul alusel tüli norima? Et tõestada oma paremust? Mille alusel? Kes oma organismi rohkem ribadeks rebib emaste üle? Füüsilisel skaalal edevam on? Ju siis. Kurb oli see, et tegemist polnud sõbraliku ületrumpamisega, nagu eesti liigikaaslased omavahel, vaid kõige ehedama pimeda põlgusega, mis tulenes nendepoolsest ksenofoobiast. Seda oli kurb vaadata.

Nii palju, kui ma tahaks seda ka mitte tunnistada, on venelased (vene päritolu kodanikud, mittekodanikud, kes iganes) siiski teistsuguste arusaamade ja mentaliteediga, kui eestlased. Olgu tegemist vanamehe või noore eidega, on neil kõigil ühiseid jooni, mis igapäevaselt ilmnevate näidetena kinnitavad erandit. Ma kadestan seda, kuidas nad ühte hoiavad, ehkki see kohutab mind. Nende on vähe teistsugune arusaam eraomandist, mis võib olla ka sotsialistliku ajuloputuse kõrvalnäht. Nende kultuur ja keel, mille üle nad uhked on. Nende lembus tugevakäelise võimu vastu, on selle teostajaks siis tsaar, president või karja juhtiv lombakas hunt.

Selliseid asju on minust muidugi triviaalne väita, töötan ma ju viis päeva nädalas firmas, mille töötajatest 75% tunnistavad emakeelena vene keelt. Mul ei ole neist enamuse vastu siiralt midagi, nad on väga meeldivad ja sõbralikud kolleegid. Ent siiski kumab kõigest sellest läbi nende maailm, mis erineb minu omast kardinaalselt. Ja ma pole päris kindel, et tahan hoida neid kaht nii lähestikku.

Tunnen vahel justkui elaksin kuskil kriisikoldes. Kus käib pidev laamade hõõrdumine nagu serblaste ja albaanlaste, iisraellaste ja palestiinlaste või Põhja-ja Lõuna-Korea elanike vahel. Kus kõrvuti elavad rahvused päevade ja nädalate kaupa üritavad omavahelist vaikivat põlgust alla suruda, mille põhjust õigupoolest enam keegi ei mäleta. Ning kus iga suvaline liblika tiivalöök võib põhjustada tsunaami.

Kui mul vihast silme eest mustaks läks, tegin rahumeelse ettepaneku mujale minna. Nad olid ikka ropus enamuses ja mina oma ilusat keha selliste tölbakatega lõhkuma ei hakka. See ei oleks tõestanud antud kontekstis kellelegi midagi. Kahju, et sellistele probleemsetele teemadele pole lihtsat lahendust. Igatahes minu õhtu (ja ka kogu minu tulevane eelarvamuslik arusaam venelastest) sellega rikutud.

//Jaylib - Champion Sound

ikka high

Kohutavalt äge, kui ärkad hommikul ja oled endiselt täis. Ja välja magada ei saa, pead midagi tegema ka. Ja see liks lihtsalt ei lase su verest jalga. Brrh.

Tegelikult mulle isegi meeldivad järgmised hommikud. Need on nii magusalt masendavad, mõttetud. Ja siis sa hakkad asjade peale sisuliselt ja konstruktiivselt mõtlema. Ei mingit agressiivsust ega provokatiivsust ega põhimõtetest lähtuvaid perspektiive. Kõik on kuidagi tasakaalus ja loogiline. Kõik on selge. Nagu vesi mu 43ndas topsis hommiku jooksul.

Jah, mõned oma elu parimad mõtted olen ma pohmas või kivis peaga mõelnud. Kolleegid muidugi saavad aru, mis värk on, aga nad ei armasta mind ju tegelikult nii ehk naa.

//Promoe - Long Distance Runner

kellataguja

On umbes taoline ütlemine, et on kaht sorti ülemusi - ühed, kes nõuavad, et töötaja oleks õigel ajal tööl ja teised, kes nõuavad, et töö oleks tehtud. Minule sattus see esimene variant.

Sel nädalal suutsin hilineda lausa eeskujulikult, nii et annaks silmad ette ka riigikogu liikmetele. Kolmapäeva hommikul näiteks kaks ja pool tundi. Mis ei takistanud mul veel lõunal käimast ja õhtul viie paiku tööd pooleli jätmast. Nagu mustertöötaja lausa. Saan malka, nii et vähe pole, kuid nagu enamike asjade puhul on iva tegelikult hoopis mujal.

Ma pole varajane ärkaja ega eriti kerge unega. Magasin isegi teletorni blokaadi ja Estonia huku maha, mis must ikka tahta. Kuid ma vihkan seda, kui minu uneaega aetakse segi laiskusega. Eile ma ei suutnud sugugi magama jääda, pea oli ideedest paks. Need on need hetked, kui ei saa pastakat käest panna, sest sünnib midagi tõeliselt head. Mida juhtub suht harva. Nii et ma magan parem tööl, kui magan selle maha.

Kellalöömine kaheksast viieni ei sobi mulle. Vähemalt mitte see "kella kaheksast" osa. Muidugi, vara ärkamisel on omad plussid, eriti talvel, ent minu organism räägib teist keelt. Ma olen täheldanud, et kindlatel kellaaegadel on mu uni parem. Loomulikum ja aitab mul paremini välja puhata. Ma ei pea siin silmas erinevaid une etappe ega une kestvust, vaid kuradi looduse poolt mulle custom-made uneaega. Mis on umbes kella kahest öösel kümneni. Paraku kattuvad need niiöelda ärikellaaegadega. Pealegi suurt tolku pole vara ärkamisest niikuinii, sest see tähendab minule praegu kogu päeva veetmist kunstliku valgusega ruumis.

Pluss lihtsalt see, et töö raiskab ära mu kõige potentsiaalirikkama aja. Mitte isegi, et üheksatunniste tööpäevade kõrvalt aega ei jääks midagi teha. Mitte isegi, et jaksu poleks, energiat saab alati laenata kuskilt. Aga on selline tülpimus, viitsimatus, huvipuudus. Paneks teleka tööle, aga ei huvita, mis sealt tuleb. Magada ka ei viitsi. Ja siis lihtsalt oled. Ja nii juba septembrist saati.

Inimloom käib tegelikult ikka suht ulmelistel aegadel tööl. Surgu surnuks see inimene, kui ta minust juba ette pole jõudnud, kes esimest korda ütles "aga teate, teeme nii, et homme tuleme hoopis kaheksaks tööle". Bitsh nuga selline!

//Method Man & Redman - Blackout

ghostwriter

Mu peas istub pisike ghostwriter, kes kirjutab mulle tekste, mida öelda. Juba enne lause moodustamist on tal mustand olemas. Samuti nõustab ta mind ka keset lausete improviseerimist.

Ghostwriteri omamine oma peas on mõneti hea nähtus. Ma suudan moodustada lühemaid ja sisukamaid lauseid, haarata kiirelt mälust informatsiooni ning mõelda läbi ka oma arvamustele vastuargumente. Samas on teenus aeglane ja vahel läheb kirjanikul üsna kaua, enne kui ta millegi arukaga maha saab.

Tegelikult on neid kirjutajaid isegi kaks, Mart ja Kristofer. Mart on selline koservatiivsem ja viisakas, kes armastab sisukat juttu ja pigem vaikib, kui ütleb midagi mõtlematut. Ta väärtlustab ka kõrgelt moraalseid norme ja arusaamu ning usub pereväärtustesse ja monogaamiasse, aususesse ja teistesse väljamõeldistesse. Ta armastab sarkastilist huumorit ja televiisorinalju. Tema üheks puuduseks on ka otsustusvõimetus. Suhtleb eesti, saksa ja inglise keeles.

Kristofer on tunduvalt impulsiivsem ja vabameelsem ning võtab asju pigem positiivse noodiga. Tema jaoks eksisteerib harvemini piire. Ta teab oma väärtust ja ta suudab võtta sellest maksimumi. Ta on suhteliselt kiire reaktsiooniga ning armastab nutikaid nalju. Ta teab täpselt, mida tahab. Tüdrukutele ta meeldib rohkem. Tema parimateks sõpradeks on alkohol, pidu ja kohv. Suhtleb eesti- ja kehakeeles.

Mart ja Kristofer töötavad vahetustega, sealjuures mitte graafiku alusel. Suhteliselt raske on arvata, millal üks või teine neist parajasti tööl on. See sõltub nii ilmast, tuule suunast kui ka minu suhetest teiste lähedaste inimestega. Aga üks on kindel - Mart on lausa nii moraalne writer, et iga kord, kui ma jooma hakkan, läheb ta lihtsalt minema. Ja siis Kristofer peab teda asendama. Ja kui ei asenda, siis on lausa mäluauk.

Vahel kui ma kohvi joon, tulevad mõlemad kummituskirjanikud kohale ja panevad hullu. Mardi teamised ja Kristoferi kogemused annavad kokku suurepärase kombinatsiooni, siis võib sündida tõeliselt häid tekste. Vahel harva on mõlemal puhkus või on üks haiguslehel. Siis ma tavaliselt ei räägi. Lihtsalt et te teaksite.

Mart.

// Nas - Can´t Forget About You

ära hõiska enne õhtut

Ma ei pidanud ühelegi sõbrale soovitama Keskerakonna poolt mitte valida, sest kellelgi polnud plaaniski. Vastupidi, enamus mu tutvuskonnast kasutasid (osad neist ka esimest korda elus) võimalust valida puhtalt selleks, et tasakaalustada Keskerakonnale paratamatult kogunevate häälte hulka. Kuid ma unustasin mainida, et nad ka kuldkollase erakonna poolt ei valiks. Mis kuradi vägi neid by default kohe sinna sundis vaatama? Ja miks nad mulle siis ei meeldi? Las ma seletan.

Reformierakond on minu perspektiivist "eelarvamusteta erakond", kes on esimesel võimalusel valmis ka oma ideoloogiliste vaenlastega ja vastastega ühte sängi heitma. Ma saan aru, et valitsusse pääsemine annab neile hüpoteetiliselt võimaluse saavutada oma eesmärke ja võimaldab esindada seal ka oma ideoloogilisi vaatenurki. Kuid nad ei ole minu silmis õigustanud suurt osa neile seatud ootustest, paljud lubadustest on endiselt täitmata. Kogu nende õõnes kampaania oli üles ehitatud ainult tulumaksu langetamise saavutamisele ja kõik muu oli hunnik lubadusi asjadest, mida kaugemas tulevikus ette võtta (justnimelt, kaugemas). Siiamaani ei saa ma näiteks 15 minutiga kesklinna, mida te paar aastat tagasi lubasite. Ometigi saite ju lõpuks Stenbocki, et seda teostada. Ahjaa, peaaegu läks meelest, see oli ju kõigest ulmelinevalimislubadus. Või kuulub see majandus- ja kommunikatsiooniministri kompetentsi? Siis mis on tema vabandus? Et ta kuulub teise erakonda ja teil on teised prioriteedid?

Reformierakonna tuvevaimaks küljeks peetav majanduslik platvorm on imho suhteliselt nõrk. Tulumaksu vähendamine veel nelja protsendi võrra jätab eraisikutele kätte hea paarsada krooni kuus, ent röövib riigi rahakotist aastas no nii 500-600 miljonit. Selle raha eest saaks Tallinn-Tartu maanteed lappida või õpetajatele ja meditsiinitöötajaltele korralikku palka maksta, et ka nende teenuse kvaliteet lõpuks paraneks. Ma tahan seda näha, kuidas mu naabri-Volodja mulle maja ette asfalti tuleb panema, oma vabast ajast ja kätte võidetud kahesajast kroonist. Keskerakonnal oli selles punktis õigus. Mõelge palun selle peale.

Tegelikult on Euroopa arenenud riikide (ma pean silmas skandinaavia riike, mis on parimateks eeskujudeks) tähtsaimaks tunnuseks just hästi välja arenenud sotsiaalhoolekanne. Toimivad infrastruktuurid, tervishoid ja tasuta haridus garanteerivad riigi eduka toimimise. Tsiteerides John F. Kennedy't: "If a free society cannot help the many who are poor, it cannot save the few who are rich".

Lõuna-Euroopa riike ma eeskujuks ei seaks, seal on immigratsioon ja vilets sotsiaalne süsteem oma armid jätnud. Saksamaal on näiteks tööpuudus umbes kolm korda suurem kui Eestis. Reformierakonna sotsiaalpoliitika on üheselt kauboilik - iga mees enda eest. Kui haigeks jääd, maksad vigaseks.

Reform pole muidugi ka all bad. Mulle meedivad Meikari ideed raudtee teemal. Aga see on siiski kõigest jäämäe tipp.

IRL pani muidugi võssa oma kampaania laialivalguvusega, polnud konkreetseid punkte, millest valijal kinni haarata (peale mõne tobeduse, nagu igale tudengile rüperaal. Palun ei, milleks? Arvestades, millise tempoga arvutid vananevad ja kui paljudel tudengitel juba raal olemas on, on see bullshit idee). Tegelikult taheti muidugi silmas pidada üldisemalt riigi arengu juhtimist positiivses suunas, sõltumata valdkonnast. Ent valijateni jõudis see sõnum halvasti, paljuski just tänu kehvale ja hajusale kampaaniale. Samuti oli defineeritud end liiga rahvusäärmusliku erakonnana, kogu jutt rahvuse edukast säilimisest kõlas nende sõnastuses vene valijale pigem rahvusliku genotsiidina.

IRL on minu jaoks kui igav ja ohutu toasussides ajalehega vanamees (ei mingit seksuaalset pinget, mis tibidel nipli värisema ajaks), kuid kes oskab ka tegelikult riiki juhtida, mitte lihtsalt "võimul olla", kel on ka praktilisi kogemusi päevapoliitika vallas. Ohtralt riigikogu kohtade mandaate poleks olnud nende jaoks prioriteet, vaid vahend teostamaks oma prioriteete. Lisaks olen ma happy, sest minu valitud kandidaat sai siiski ka riigikokku pinki nühkima ja eesti neljakordse leiva peale.

SotsDem oli vaikimisi mu valik number kaks. Paraku ei leidnud ma oma piirkonnast ühtki neegrit, kellele oleksin tahtnud oma häält ohverdada.

Rohelised langesid minu jaoks ära, kuna nad on veel... rohelised. Neil napib kogemusi, mis on varemgi valitsustele saatuslikuks saanud. Teame lähiminevikust, mis juhtub, kui mõte on hea, aga teostus ei vea kohe kuidagi välja.

Positiivsest noodist rääkides on keerlema hakanud ka võimalus, et Reform võtab kampa hoopis IRLi ja SotsDemi või Rohelised ja teevad seekord hoopis maailmavaateliselt sarnase valitsuse. Huvitav, kuidas see Keski ja Reformi vahelisi väljakujunenud semukapitalistlikke suhteid mõjutaks?


PS! Lehes oli juba eile hommikul Reformi reklaam, et täname kõiki oma valijaid ja lubame kõik oma lubadused täita. Kui nad tulumaksu langetamise eelnõu peaks läbi suruma (mis on suhteliselt kahtlane, sest ülejäänud 5 on minu andmetel sellele vastu), on olukord sitt. Ja kui nad siiski Keskiga koalitsiooni teevad, võib asi vaikselt Valgevenet meenutama hakata ja sel juhul mõtlen ma tõsiselt riigi vahetamise peale.

PPS! Tänahommikuse seisuga kursus Reform IRLi siiski deidile, et alustada koalitsioonikõnelusi. Ja muide, valimisaktiivsus kõigis 12 ringkonnas oli välisriikidest hääletajate seas 100%.

Lisaks: lugege võimalusel ka seda artiklit. Ja nimekiri tulevase riigikogu liikmetest.

// Bonobo - The Shark

tahaks lennata

EasyJetil on lihavõtte-eelne allahindlus, kõik hinnad kuni 25% all. Pooleldi huvist tegin veidi hinnavaatlust Stanstedi lendudele. Pehmelt öeldes kõiguvad. Ja on täpselt nii välja arvestatud, et kui odavalt saad sinna, siis saad kallilt tagasi. Aga keele võttis magusaks küll.

Eesti Airil on ka päris meeldivaid pakkumisi märtsiks, üks ots koos lennujaamamaksudega 635. Kohale jõudmine saaks ka paras n_ss olema, kõigepealt gatwick/stansted expressi pilet, elamiskulud, laristamisraha, öömaja, toit... Oke, märtsis jääb ära. Sain ju seoses haiguslehega veel vähem palka. Igamees ei saa ju lennata nagu inno tähismaa. Aga kunagi varsti teeb ära.

lihtsalt üks mõte

Ma olen üks neist inimestest, kes veedab reaalsuses vähe aega, sest maailm, mille ma oma peas olen loonud, on hulga ilusam ja turvalisem koht. Umbes nii kõlaks see reidi sõnastuses. Jah, mul on reaalsuses püsimisega probleeme, sest see ei suudaks rahuldada eal kõiki neid vajadusi, mida mu unelmates igapäevasena võetakse. Ma olen oma peas loodud maailma loonud alternatiivse realismina, kus leiavad aset kõik muutused, mis päris maailmaski, ainult minu asukohad nendes on vähe teistsugused.

Ma olen loonud oma kujuteldava maailma suhteliselt reaalsena, kus leiavad aset omad tragöödiad ja ebaõnnestumised, kuid on kokkuvõttes tunduvalt lootusrikkamad ja positiivsemad. Ja minu poolt kaudselt mõjutatavad, kuigi tegelikult elab see maailm oma elu, mis ei allu enam mulle. Mida mina saan vaid kõrvalt jälgida. Me kõik põgeneme, kuid mõned meist kergemini ja kaugemale, kui teised.

Küsimus oleks pigem selline, et mis saab, kui unistused tõrjuvad reaalsuse välja. Kui sa elad pigem oma kujuteldavat elu, kui päris elu. Kas see on sotsiaalselt aktsepteeritav?

Pildil on minu sel aastal ilmuva ep tracklist. Vähemalt minu unistustes. Ning hea asi on see, et minu võimuses on see ka teoks teha :)

//Audio Bullys - Snake