Tere. Mul on depressioon. Ja sugugi kergemaks ei muuda seda tõsiasi, et ma pean järgmine nädal taas tööle minema. Ja nädal peale seda. Ja nädal peale seda. Ja siis passima, kuidas kõik pisikesed kuni minuvanused tuustid taovad õues palli ja päevitavad pargimurul ja küsivad piniseval häälel miks ma selline lowlife olen. T_ra. On m_nnid.
Ärge palun tulge mulle ütlema, et see oli ju mu oma valik. Olin tüdinud pidevast koolis läbikukkumisest, läksin tööle selleks, et saada oma flegmast üle. Teate küll, keskkonnavahetus, kohustus midagi teha, sissetulek... Nüüd olen hoopis mingis masinisti tsüklis, magamata, ootusteta ja veel flegmaatilisem kui eal varem. Ja rahalises sulgseisus. Teoorjus 2007.
Lõin kokku, palju mu elamine mõne kuu pärast maksab. Kui siiani kulus ära nii pool sissetulekust, siis varsti saab olema iga kuu alguses külmstardist juba pankrot. Suve saan veel peesitada, siis läheb umbes 2200 kuus. Umbes septembrist aga alguses soojalt 3800 või nii. Mu sissetulekust tegelt üle poole. Ma pean silmas siis arveid, mis tuleb ära maksta. See ei kergenda sugugi mu plaane taas kooli minna. Faking p_sk. T_raaa. Aargh. This summer better be worth it!
Kõige nõmedam on see, et oleks siis see töökoht for granted ja et ma võiks kapriisitseda, aga ei. Ma avastasin hiljuti kohutava hämmastusega, kui ebakompetentne ma olen. Kui on mingi probleem, küsin ma seda ülemuselt ja üldse käib enamus tööst läbi tema, mina olen vaid käepikendus. Arvestades mu oskusi ja panust töösse olen ma lausa ülemakstud. Arvestades mu kulutusi aga mitte. T_ra.
Laristamine on vist mingit sorti kompensatsioon unustamaks muid probleeme. Jah, ma tunnen end hästi, kui mul on raha, see annab mulle teatava kindluse. Ja samas ka teatava kohustuse seda mitte arutult kulutada. Kurat.
Eile öötööl ei käinud. Polnud lihtsalt tuju. No ei olnud, tee mis tahad.
Võiks ju minna paregu välja, tshillida tuttavatega. Vaat parema hakkaks kindlasti. Aga see oleks ju oskuslik probleemi ignoreerimine, probleem pole depressioonis, see on hoopis probleemi tagajärg. Ilma elimineerimata probleemi ei kao ka depressioon. Ja probleem on selles, et mu elu ei vii kuhugi ja ma olen ületöötand harimata mees, kes on kaelani võlgades. P_tsi.
Seega ma sean ühele tüdrukule suuri ootusi, hoian teda intensiivselt. Ta on üks vähestest asjadest, mis mind veel rõõmsaks teeb. Eile mõtlesin hoopis, et vittu see Splash, läheks hoopis mõneks päevaks kahekesi Pariisi. Või Londonisse. Peab sebima natuke normaalse hinnaga piletite nimel ja otsima lahedat hotelli kesklinnas :)
Ma joon tassi kohvi ja siis koostan paar reisiplaani, mille vahel hea mõnus valida. Äkki hakkab parem.
//Dilated Peoples - Pay Attention
Sildid: life sucks, mõtlemispuue
