shareef don't like it

Ka pole põnev teada, et kui kodust umbes kolmeks päevaks elekter jalga laseb, vajub su kalendris kuupäev paar sajandit tahapoole, toatäis tehnikat muutub hetkega vanarauaks ja soojast veest ning külmast jäätisest võid samahästi Meie Meele suhterubriiki kurba igatsusluulet kribada. Asi läks lausa nii äärmuslikuks, et äärepealt oleks oma elu kriitilise pilguga üle vaadanud. Õnneks on nüüd jälle kõik korras.

Täna õhtul sirutavad Krahlis jalgu vahvad burleskitantsijad samanimelise ürituse raames. Homme sõidan ma komandoga Muhu saarele Fantasti nautima. Inimesed on teretulnud.


The Clash - Rock the Casbah

disko disko

Ühes6naga kolmapäeval nokkisin end ilusti katki ja käisin kultuurikatla viletsal peol magamas. Neljapäeval ärkasin s6bra külmal k6val p6randal ja l6hkusin oma arvuti ära. Reede 6htul andsin taas katlas hagu ja nägin paljusid, keda aastaid näinud pole. Laupäeval käisin Ekuga trippimas ja söömas... Pühapäeva ei mäleta. Esmaspäev tundus just selline päev, et lyya kinos ja hiljem s6prade pool rummi saatel aega surnuks. 6htul sain Ristoga kokku ja mul 6nnestus pimedas tyhjas Polymeris ringi jalutada. Ja kogu asja l6petuseks ütlen, et kolin vist korterist välja. Aga sellest juba järgmine kord.

täisväärtuslik päev

Sa ärkad vabalt valitud ajal, ütleme kella ühe paiku. See jätab magamaminekuni mingi 16 tundi. Käid pesemas, sobrad külmkapis, teed tassi kohvi või logeled niisama. Siis paned riidesse ja mõtled, mida edasise päevaga peale hakata. Käid korra kontoris või vaatad paar filmi ära, loed blogisid, teed süüa, kuulad põhjalikult muusikat ja klõbistad mõnd küündimatut arvutimängu. Siis käid veelkord köögis moosivargil... Ja sul on ikka veel kuradi 9 tundi sisustada. Putsi.

Ma vahetaks hea meelega oma (nüüdsest) vaba aja raha vastu. Cashback.

//Nuyorican Soul – I am the Black Gold Of The Sun (4hero Remix)

Fubar

Kuna ma lugesin ühe eesti kirjaniku kannatusterohket elulugu, lubasin enesele mitte nii palju viriseda. Seega mul pole siia midagi kirjutada, sest asju, mis oleks korras noh... ei ole. Piiss. 

//Spank Rock - Backyard Betty

Joy & Pain

Mingi suur asi mu elus sai just omadega ümber. Ma mõtlen, et nüüd olen nagu vaba, kõigest. Ja nüüd, olles vaba, saan ma something something... Ma ei tea. Tõesti, keegi võiks nagu nõu anda lõpuks.

Gnarls Barkley ja Portisheadi tulevased albumid lekkisid ka välja.

//Yann Tiersen - Summer 78

noh, tervis p****s?

Eelmisel laupäeval läksin viisakusest emale kommi viima. Tundsin end veidralt, heitsin pikali. Tõusin üles, oksendasin voodi täis. Jooksin vetsu, oksendasin koridori täis. Ja olin järgmise õhtuni voodis. Täna läksime autoga süüa tooma ja ikka ajab iiveldama. Niisama olles käib pea ringi nagu exorcistis ja muidu on imelik olla. Üsna pikka aega.

See pole vist hea.

pea valutab

Ma olen viimase nädala mõelnud peamiselt seda, kes ma olen ja kuhu ma tahan jõuda. Millised on mu valikud ja mida ma peaks nende saavutamiseks tegema. Ja hetkel olen ma veel segaduses. Ma pole otsustanud.

Viimase nädala veeretasin blogimõtteid nagu kuumi kartuleid, aga midagi konkreetset pole settinud. Otepää tripp kujunes enam-vähem selliseks, nagu ma sinise stsenaariumi järgi oletanud olin. Laupäevane deppi pidu, kuhu ma igasuguste ootusteta läksin, isegi üllatas natuke üllatada - vähemalt mul polnud seal ebamugav nagu Talna pidudel. Eks tartlased pidasid seda vist leimi tipuks, aga mul oli hea.

Igavus ja rahanappus ajasid mind paar päeva hiljem linna tagasi. Ja peale muljetavaldava kolmapäevase intsidendi ühes kesklinna sohvabaari tualettruumis pole muud huvitavat juhtunud. Kujundamine venib, ideed liiguvad vales suunas. Elu seisab, veel mõtlen, kuhu liikuda. Pea valutab.

//Simian Mobile Disco - Sleep Deprivation

Schnauze voll

Ma ei saa mainimata jätta, kui kõrini mul igasugusest kujundamisest on. Eriti, kui see ei hõlma minu ideid, vaid kellegi teise erakordselt andetuid katseid olla äge ja innovatiivne, kasutada mind kui oma käepikendust. Virelemisest on kõrini. Naiivsetest jobudest on kõrini. Andetutest munnidest on kõrini. Alfaisastest on kõrini (teeb sama välja sest kes vajab skille kui sul on su piiritu pimestav eneseusk madafaka).

Kõik see sitt paneb mind tõsiselt mõtlema, kas ei oleks juba viimane aeg otsida teistsuguseid teid tegelemaks sellega, mida ma nii umbes 15 aastat teha olen tahtnud.

//Crystal Castles - Air War

side algus

Sel nädalavahetusel lõpuks Tartus. Side lõpp.

palju 6nne, Eesti

Ma ei tea mis keiss mul on, aga ma ikka üldse ei fiili neid Tallinna pidusid. Olen ma siis ise vanem või on inimesed ja muusika muutunud. Pole enam tunnet. 

Palju 6nne synnip2evaks:
Eesti 90.
Oscarid 80.

//J Rocc Blue Note Mix

kill her, girly man

Huvitav, kui palju on neid, kes ei ürita sel laupäeval Krahli trügida, et Bengat kuulda.
Ma loodan et palju, sest siis on seal veidigi ruumi.

Ja blogimine võib hõredamaks jääda, sest meil võeti ruuter käest ära. No more Tokyo... Loen siis raamatuid või vaatan filme. Okei, pigem filme...

//Del Shannon - Gemini (Pilooski Edit) (MP3-tiri-ise)

i put papaya there

Netpoint keeras DirectAdmini süsteemile üle kolides kasutajatele ikka rõveda käki kokku, seega pole ma umbes nädala blogida saanud. Isegi meie programmeerija oli täiega puzzled kuhu kurat need failid netis kaovad. Nuputasin oma murele eile lahenduse ja mokalaat saab jätkuda. Nüüd ootame, mis probleemi nad järgmiseks välja mõtlevad.

Aga üldiselt säran õnnest nagu kolmeaastane stripipoes kummilammast silitades. Nimelt sain natuke palka ja pimpisin oma arvuti töökorda ja tuunisin ühtlasi maksimumkonfiguratsioonile. Siiamaani on kõik kenasti, lippab nagu tiirane varss.

Peale kräšhi pidin hakkama kogu arvutit taas nullist üles ehitama ja nii muuseas tuli ka välja, et mu tarkvara lemmiklaps Aurora on vahepeal tasulisemaks tehtud ja kolinud kogu pasaga Leopardi peale üle. Küll vaid 15 taala sellise vaimustava aplikatsiooni eest, aga ikka on kuidagi tõrge maksta asja eest, mis on endale vabavarana nii palju kena mainet teinud. Eks ma siis pean ise ärkama.

Ärkamisest niipalju, et viimasel ajal olen ärganud spontaanselt kella viie ja kümne vahel hommikul. Mis jätab mulle suurepärase võimaluse ärgata koos päikesetõusuga, passida tükk aega tühja ja oodata mõned tunnid, kuniks mu korterikaaslane ärkab ja korteris mul ringi kõndida lubab. Magama jäämisest niipalju, et leiab see aset suvalisel ajahetkel kella nelja ja seitsme vahel pärastlõunal. Sama spontaanselt.

Tööst niipalju, et olen endale jälle kuhja lubadusi kaela korjanud aga kui kenad inimesed mind pepust näpistavad, saab midagi ehk lõpuks tehtud ka :-)

//The Human Beinz - Nobody But Me (Pilooski Remix)

down is the new syndrome

Nii. Parandasin natuke blogi välimust selle vaimustavalt igava ülesehituse näol. Nice job, have a cookie :)

Vahepealse nädala olen tegelenud elu peale mõtlemisega (istun voodis, vaatan lakke, sügava mõtlemise nägu on peas). Umbes päev peale mu errorit ostis kurikuulus toanaaber omale uue üsapuutri ja lasi mul sihikindlas õelusehoos oma vana kasutada. Mille järgi ma muidugi kui heroiininäljas laborirott innukalt haarasin. Pole enam raamatuid lugenud. Ja tegelt ei meeldi nii. 

"Tööl" on ikka sama ajukepp, tulid ükspäev ukse taha, et minuga kohvikus firma tuleviku üle nõu pidada. Ja suutsid mu skeptilise aju oma propaganda ja sihikindlusega välja lülitada. Mistõttu ma olin täiesti kaitsetu ja nõustusin rõõmsalt kõigega. See tähendab umbes kuu aega loomingulist tasustatavat tööd. Ehk siis järjekordset meeldivalt hõrku ajukeppi. 

Eraelus on selline kummaline periood, nagu on ja ei ole ka. Kõik on justkui kõige paremas korras, aga mu skeptiline loomus sunnib mind selles aeg-ajalt kahtlema. Mitte et põhjust oleks, aga põhimõtteliselt noh. Sunnib ajusid keppima teistel.  

Suuremas plaanis olen üleüldises segaduses ja ärritun kergesti lolluse peale. Jah, isegi rohkem kui varem. Nii et no cookie for me :(

// Kuuluud - 29 Sammu (ära siit tiri eks kthxbai)

down is the new up

Kuskil laupäeva öösel lakkas mu arvuti kõvaketas töötamast. Klik-klik ja enam ei buuti üles.

Ma olin täielikus šokis. Nii arust ära, et hakkasin raamatut lugema. Ja mis kõige imelikum...  mulle meeldis.

//Ralph Myerz & The Jack Herren Band - Kill The DJ!

smack dat, designa bwoi

Nagu näha, suutsin ma täiesti valutult muu tegevuse kõrvalt oma blogi css-i ära rikkuda. Ja sealjuures absoluutselt aru saamata, mida ma valesti tegin.

Hea teada, kui mul on reedeks vaja üks kujundus ära slice'ida :S

//Ralph Myerz & The Jack Herren Band - Think Twice

workless is worthless?

Passisin hommikul kella kümneni üleval ja kuulasin Ed Bangeri artiste läbi. Sealjuures pole mingi probleem magada kuusteist tundi jutti ja siis kahe tunniga ära väsida. 

Tegelen poole kohaga loomingulise tööga suhteliselt vaba graafiku alusel, mis tuli väga halval ajal, sest mul on muidugi loominguline madalseis ja ma olen eeskujulikult vastutustundetu. 

Olles sellises seisus kaob esimesena oskus oma aega arvestada. Teisena kaob energia midagi teha. Kolmandaks... ee, tehke ise, ma ei õm... noh... 

//Mr. Flash - Disco Dynamite (kuula siit ja tiri sealt)

the poker face

Sain umbes kolm nädalat tagasi Marikaga linnas peale tööd kokku. Olin natuke nördinud, et kauem kui kella üheksani seal olin, ent oli parem kõik kenasti ära lõpetada. Saime kokku Estonia teatri kõrval. Nagu alati, ta nägi hea välja. Tegin ettepaneku kuhugi sooja kohta maha istuda.

Istusime kergelt eraldatumasse nurka. Ta võttis teed, ma lahja alkohoolse smirnoffi. Rääkisime maast ja ilmast, kuidas tal koolis läheb, kuidas pere elab jamuust taolisest. 

Jutt läks nii diibiks, et rääkisin talle sellest, kuidas mõni inimene harjub varjama oma tegelikke emotsioone niivõrd, et vahel kahtleb isegi, kas tal need üldse on. Mask, mis külmalt ja läbimõeldult varjab igat emotsiooni, kontrollib situatsiooni. Ja kõik mustad mõtted ja halva meeleolu lukustab ta teadlikult justkui oma pisikesse pandora laekasse.

Suudlesin teda. Vaatasin ta siirastesse sinistesse silmadesse. Sosistasin talle vaikselt kõrva "mind lasti lahti..."

ära muretse, uus tuleb hullem veel

Siin on see koht, kus peaks tegema aastakokkuvõtteid. Aga selle jaoks on ju nupp "arhiiv".

Kena vana lõppu teile. Ma ei hakkagi valetama, et järgmine aasta tuleb üldiselt (globaalselt) parem kui see aasta oli, aga ma usun, et me kõik saame kenasti hakkama, kui me keskendume, kaalutleme riske, mõtleme loogiliselt, kasutame oma common sense'i ja ei mängi lolli, nagu absoluutselt kõik Keskerakonna liikmed :)

// Bitter:Sweet - Bittersweet Faith (tasuta MP3)

ma igatsen neid laisku hommikuid

Ma igatsen neid laisku hommikuid, mida mul kunagi ei ole. Ronida laisalt kella üheteist-kaheteist ajal voodist välja; sirutada korra vasemat, korra paremat koiba; keerata soundsistimis "The World Is Yours" põhja; loivata laisalt kööki ja panna kohvivesi sooja; käia 42 minutit duši all; minna kööki, panna jahtunud kohvivesi uuesti sooja ja teha endale paar singivõileiba... Ning nautida mahedalt aknast sisse kumavat hommikupäikest suure kruusi sooja kohvi ja ajalehe saatel. Ja siis, kui jumal juhatab, minna tööle ja olla seal no nii umbes kella neljani öösel.

Nüüd, kui mul on tingimused, et nautida selliseid hommikuid, pole mul järjekordselt aega. Kellegi mured vajavad lahendamist. Päevainimesed, kelle päev ei algagi 22:18 õhtul. Kas ma pean just praegu sellele telefonikõnele vastama?

uued pealuukommid

Kuna Kosse enam teistkordselt parandusse ei tahetud võtta, lendasid need hoolimata oma kõrgelennulisest karjäärist pool kuud tagasi prügikasti. Täna ostsin suurest vajadusest uued klapid. Võimalikult odavad, et saaks soovi korral ümber mõelda ja kõrvakuulmisest veel mõnikümmend protsenti vähemaks rebida. Consumer whore nagu ma olen, valisin need seekord välimuse järgi.

Skullcandy Ink'd Smokin Budsi puhul on tunda, et tegu on iPod nano jaoks tehtud klappidega - kõrvaklappide pistik on sirge, värvid ja kujundus klapivad suurepäraselt. Käivad väga lihtsalt kõrva, müra summutavad hästi. Klapid teevad korralikku bassi, ent üllataval kombel on kõrged toonid (odavate klappide kutsehaigus) neil klappidel üsna nõrgad. Kummist juhtme kumin häirib ka liikudes kohutavalt. Photopointis 295kr, saadaval seitset eri värvi. Arvustus

Täna õhtul on ETV-st üks hea film ka.

// Busta Rhymes - Touch It (feat. Swizz Beatz)

in the ghetto...

Korter on olemas. Avamisürituseni läheb veel aega, korteris pole sisuliselt mööblitki, rääkimata kõigist muudest headest asjadest, mis inimeste korteritest vastu vaatavad (tuginedes visuaalsetel vaatlustel naabri aknasse)... Aga vähemalt on meil tuus veekeetja.

Nüüd lähen voodit ja internetti sebima.

// Quantic - Life in the Rain

Things Go Better with KZ and LGi

Eelmise reede õhtul tõmbasin koos Eku ja Rafuga juhtmed stepslist välja ja läksin linna pidutsema. Paul Oja oskas sekka ka häid asju mängida. Oli meeldiv vaheldus. Laupäeval ärkasin Eku põrandal Lemon Jelly saatel. Kusjuures ei olnud kehvem päev...

Käisime täna hommikul Marioga seda teist pakkumist vaatamas, mille me expliczshit otse maakleri käest saime. Ja kui välja arvata täpselt kaks miinust, on see pakkumine lähim suurepärasele, mida me hetkel soovida saaks. Pisike, aga odav ja hubane. Things Go Better with Kazo and Luiidzhi.

Saaks veel mõned asjad korda, võiks juba öelda, et läheb hästi.

//Lemon Jelly - In The Bath

friday has been cancelled

Täna jäime Marioga heast korterist ilma. Helistasime maaklerile, vaatasime üle, jõime kohvi, mõtlesime, helistasime tagasi ja siis tuli välja, et üks teine maakler oli korteri juba vahepeal maha lükanud. Maaklerid tramaivõi... Jälle alguses.

Kuna Mario läks naisolevusega lahku, on korteriga tuli takus. Kõik mu kuudepikkune vegeteerimine ja ettekäänete otsimine vastu taevast. Vähemalt on tal initsiatiivi asja ajada, niisiis tulin puhkepäeval tööle, et veelkord korteripakkumised üle vaadata. Nimelt ei viitsinud tervet teed kolkasse ja tagasi ronida, et oma arvutit võtta. Nüüd selgub, et olen kulutanud enamuse ajast tööl niisama passides...

KV.ee lisas kodukale ägeda hinnagraafikute vidina.
City24'l on selle jaoks Spot.
I probably would have killed that
Apple's gadgets: Apple of our eye
Robots are everywhere, and they eat old people’s medicine for fuel
Leopard is the New Vista, and It's Pissing Me Off
Questions You Probably Won't See on the CNN-YouTube Debate
Series of Tubes
Texas: Land of macaroni pizza, Creed, and pregnant smokers.
Unbelieveable! This Is Not Butter!
Räppar Marek.

Ma'n nii depressed, et hakkan vist jooma tööd tegema.

valefilmiõhtu

Eile oli ideaalne valefilmiõhtu. Sest filmiõhtud on meil traditsiooniliselt (juba viimased kolm nädalat) kolmapäeviti. Õlledega läks nii kefasti, et nelja Premiumi eest käidi välja napakad 58 krooni. Aga las olla.

Filmiks, inspireerituna glemmist, "Black Snake Moan" (Samu L. on endiselt tuus!) ja "Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events", mille visuaalset poolt saavutatud edumaad vedas veidi alla hollywoodilikult pehmeks mälutud raamatuadapteering. Ma arvan. Ma pole raamatut lugenud. Ning unejutu asemele "This Is England", mis mul väsimusest muidugi pooleli jäi.

Täna on pärisfilmiõhtu. Õlled on ikka Specialid noh. Alustuseks Heroes, kõige uuem. Seejärel Gregg Gaveti ja Andy Robini kirjutet' New Hampshire'i luuservarastest jutustav komöödia "Live Free or Die" (mis esimeste minutite järgi suht vaadatav tundus). Ning kui viitsimist on, siis ka "Fracture" Antony Hopkinsiga.

Muud asjad on suht ära vajunud. Blogida ka ei viitsi.

what does marcellus wallace look like

Eile ma muidugimõista koju ei jõudnud. Tegime eku juures selle kauaoodatud filmiõhtu, mis tipnes sellega, et mul oli vaid üks suvaline multikas ja paar osa Heroes't kaasas. Kerge napsu ja kohvi saatel said mõlemad ära vaadatud.

Heroes'e teise hooaja kuues-seitsmes osa arendavad lugu edasi ja olid imo vähe põnevamad, kui eelmised osad. Ikka jälle maailma (loe: ameerika) lõpp ja tosin (loe: üks) inimest, kes selle peatada saaks. Lugege ka selleteemalisi koomikseid.

Filmiks oli Aqua Teen Hunger Force Colon Movie Film for Theaters, mis sarjaga mitte nii väga kursis olevale Ergole võis vähe segadusttekitav olla, ent mulle põhjustas 87 minutit raskeid tervisehädasid, ehk siis naerukrampe. Kel huvi, peaks ametlikult kodulehelt ära vaatama klipi "Lets Go To The Movies".

Hommikul läksin sealt otse tööle, nagu ikka.

god hates us all

Praegu on see periood, kus mul on vaja mitmeid olulisi valikuid teha. A ma procrastinate'in täiega, jutumärkides võtan aega mõtlemiseks. Tegelikult ma lihtsalt ei oska otsustada ja ei viitsi ka.

Eile oli täpselt selline päev, et tuli kole tahtmine sildu põletada. Ja siis ma ütlesin välja kõikvõimalikku paska, mis mul pähe kargas. Ja inimesed ei tahtnud millegi pärast minuga enam rääkida.

Siis õhtul koju hiilides lootsin teha ühe tüüpilise Tartu õhtu - pehme kogus rämpstoitu ja üksi koju nurka mängufilmi saatel kassima. Saatusel olid teised plaanid ja nii ma põrkasin, täiesti pahaaimamatult kokku vana hea sõbra Gert K-ga, kes tundub, et oli end mugavalt sisse seadnud. Kümne klassi haridusega projektijuht. Nii muuseas pakkus mulle ka tööd. Ja tundus, et ta elab hästi. Viis mind autoga koju.

Nii oligi, et täna tulin tööle saba jalge vahel ja üritasin kompida jääd, et äkki keegi ikka räägib minuga. Ja et ma jumala eest oma vigade ja käitumise pärast ise vabandama ei peaks. Ja ju keegi seal üleval mind päriselt ei vihka, sest praegusel hetkel (just täna ja praegu, 21:26) tahavad kolm inimest minuga korraga kokku saada. Jälle valikud...

dem fuckin' happy couples

Mul on natuke häbi. Olen suure osa oma sõpradest lihtsalt lohakile jätnud. Enamus mu väärtuslikust (uh-uh) ajast kulub viimasel ajal möödakäijate närvi ajamisele sellega, kui nunnud me kahekesi oleme. Muu jaoks aega napib.

Ent kas peaksin vabandama, kui tunnen end lõpuks õnnelikuna? Või ootaks pigem teistelt veidi mõistvat suhtumist? Igatahes see nädal on laupäevani tihedalt sisustatud. Liigagi tihedalt. Igav ei hakka.

David Bowie - Ashes to Ashes

piiplz veri kjuurius abwt mii laif

Nädalavahetusel riilaksisin Elvise pool. Ehk minu puhul loomulikult reedest saati. Otsustasime paari special'i nelipäki saatel Aqua Team Hunger Force'i kolmanda hooaja ära lahendada.

Ka maailma kõige ilusam tüdruk Marika liitus järgmisel hommikul meie suurepärase maailmavallutusplaaniga ning koos sai nii muuseas ära vaadatud väärtfilm (lolzorz) Bad Taste ja Black on Broadway (roflmao). Filmidest ma suurt ei pidanud, tüdruk oli hulga põnevam.

Õhtul oli Elvi pool väiksem häppening. Väiksema all pean ma silmas rahulikku. Eks nii mõnigi saabuja ootas metsikut läbu, kuniks leidis eest paar rummikokteili limpsivat jobu playstationiga vastaseid kiviaega tagumas. Õhtu edenedes ilmus välja siiski ka palju mõnusaid inimesi, keda tükk aega näinud pole. Lisaks pool tosinat ilusat tüdrukut. Klassiõhtu atmosfäär garanteeritud.

Igatahes (kuhu ma välja tahtsin jõuda)... Õhtu lõppes sellega, et tüdrukud ei pakkunud ATHF'ga võrreldes kellelegi huvi ja kui nad lõpuks igavusest jalga lasid, suitsetasid poisid peale ja läksid rõõmuga kööki süüa tegema. The End!

PS! Siin on paar päris kena tilt-shifti pilti.

0_0

Mõned päevad tagasi vaatasin oma kontojääki. Mind tabas magus kassiahastus. Polnud ma veel midagi ostnud ega arveidki tasunud, ent olin brõuk. Kuidas saakski ma oma elamist lubada, kui mul puhtalt ära elamisekski rahast välja ei tule? Sel hetkel mõrenesid kõik mu õhulossid.

Kui riigi keskmise palgaga ei saa lubada enesele eluaset ja toitu korraga, on riigis midagi väga valesti. De facto, kui kahetoalise keskmises seisukorras korteri üürimine maksab kommunaalidega koos vähemalt kaks alampalka, on riik omadega suht putsis. Sotsiaalne kindlustatus eluasemegarantiiga peaks olema iga tugeva riigi alustala, ent Eestis valitseb endiselt magushapu kauboikapitalism - kui jäid trammist maha, käid jala, mammi!

Ma ei hakka oma sokke avalikkuse ees pesema, kuigi nendin, et enamus rahast kulus ühekordsele Tartus käigule, transpordile ja algelisele kultuuriprogrammile koos plikaga. Elu oli vaevu jõudnud normaalse elu standardini minna, kui juba sai see läbi?

Lisaks ütles Marika mulle täna midagi. Mida mulle ei meeldinud kuulda. Sest see oli tõsi. Ja ma olen oma mõtetega ummikus, üritades lahendust leida. Sest nii omavahel öeldes, ma tõesti armastan teda.

Uus päev toob selgust. On alati toonud. Ma elan üks homne korraga.

//Radiohead - Videotape

jalakäimishuligaan

Hakkasin ühel päeval mõtlema, et mis puudutab jalgsi käimist, olen ma täielik liiklushuligaan. Selle kõige ehedamal kujul. Jälgisin täna pingselt oma liikluskäitumist ja pean tunnistama, et trahvi saaks ma ka puhtalt jalakäimise eest.

Astusin trollist välja, liikusin kahe trollibussi vahelt üle tee, kus puudus ametlik ülekäik. Kõndisin keskmisest jalakäiate liiklusvoolust umbes poole kiiremini. Pikkisin, vahetasin pidevalt sõidurada, liikusin vastassuunavööndis, ei näidanud suunda, turvavööd ka polnud ja tagatuli polnud ka töökorras. Liikusin vastavalt oma äranägemisele, eirasin valgusfoore ja ametlikke ülekäike. Võitsin tööle jõudes kaks ja pool minutit.

Liikluskultuuris on oma roll absoluutselt igal liiklejal, ka jalakäijal.

//Radiohead - Videotape

looda sa!

Tavaliselt tunnen sita plaani miili pealt ära. Mis siis nüüd viga on?

Tundus jube hea idee vabatahtlikult sugulasi väisata. Kohapeal muidugi selgus, et ei olnud midagi. Kaks päeva pidin tundma end täiesti liigsena. Ja mujal puuduvana. Ja Tallinnas ka parem olnud. Ülemõtlemine my ass, ma saan ju aru.

Ja vittu kõik need nokia telefonid nagu juusturiivid välja peavad nägema?

DJ Kentaro - Tasogare Highway High (Bass Wanna Be A Singer)

ma olen armunud, osa kolm

Nii. Imejuust on juba paar päeva linnas müügil olnud, ent selle hind ületas pehmelt mu mustemadki oletused. Võtan mõneks ajaks aja maha ja mõtlen, kas tasub imejuustu sellise sulli eest soetada. Ilus teine ju on, trikke ka oskab... Aga no seitse pool kilo on juba... raha. 1,8 tutikat 80GB ipodi või peaaegu iPhone.

Räägime sellest järgmisel nädalal edasi :)

unformatted text

Mul pole hetkel millestki blogida. Mingid tobedad väikekodanlikud argipäevamured. Nii palju võin vaid öelda, et viimasel ajal on tihe kultuuriprogramm. Nii et minuga kokku saamiseks tuleb aeg ette kinni panna. Paraku.

Ja päeva küsimus: mis mõtet on teeninduses viisakusväljenditel, kui need tõesti ei vasta tegelikule suhtumisele kliendi suhtes?

//TC - Where's My Money

taksofun

Tervist, kas Kiisu takso? Palun tulge Paldiski maantee 107, ma sooviks teile raha anda....

Tervist, kas Klubi takso?....

Tartu, laupäeva öö, kell on pool kolm. Tellisin esimese kõnega oma lempartakso Rivaal (7-4-persetäis-kahtesid). Kohale tuli no umbes kaks minutit või vähem ja viis 49 krooni eest seltskonna koju. Sõidualustus 25kr, nagu kombeks. Ei kurda.

Tallinn, pühapäeva öö, kell on umbes veerand üks. Helistasin läbi oma kümmekond taksofirmat, ühelgi polnud autot anda. Tee äärest püüdmine oli lootusetu. Suure verega sain pool tundi hiljem takso MB Eliit taksofirmast, öise hinnaga 9.90 kr/km. Kaheksa minutit lubati. Umbes veerand tundi hiljem veereski üks väsinud välimusega Mercedes-Benz 190 nurga tagant. Sisemus oli slaavi kultuuri tutvustamise kohalt hariv, koos kõigi litrite ja kulinatega. Ja kõigest 94 krooni eest viis poole tosina lõhnakuusega kaunistatud takso mind mõni kilomeeter eemal asuva kodu lähedale bussipeatusesse.

Mis tõi mind mõtteni, et pirtsakad taksojuhid leiutavad igapäevaselt juurde seaduselünki, mis võimaldaks neil jalakäijaid rohkem röövida. Kuid kui ainuüksi selle seitme minutiga sai taksojuht mu kulul soti võrra jõukamaks, siis milline võiks olla ühe taksojuhi kasum tipptunnil? Hea tuulega teenivad need lõngused ju päris mitu raha, või?

//M.I.A. - Come Around (feat. Timbaland)

siin citt

Käisime laupäeval Tartus. Kui nädalavahetuse plaanid galantselt aia taha läksid, tuli midagi muud välja mõelda. Tartus Sin City? Miks ka mitte.

Üks on kindel - klubisse Illusion mind niipea ei meelita. Teenindus näitas oma eeskujulikku rutiini ja ma osanud muidugi muud tarka pihta hakata, kui närvi minna. Aga selline tüüpiline tuim klubisupp koos ebameeliva kitsarinnalise suhtumisega teeninduselt ei ole kindlasti reisi väärt. Peale ülemise korruse breiksiseti kuulamise polnud küll muud teha kui mööblit imetleda.

Nüüd on vist ainult Privé, Krahl ja Depp jäänud.

Ja muide. Kolmapäeval Privé's Ameerika vanakoolirühmitus Camp Lo, neljapäeval Suubritannia reivitrummi dj TC! Reedel Mustpeade majas PHAH!

dengi jest?

Mu murede algus ja lõpp - normaalne elukoht. Muu üle ei kurda, sest muu on seotud sellesama peldikuga. Aga just nüüd, kui prooviks vahelduseks isiklikku elu alustada, on Eestis algamas uus ajastu. Ajastu, mil inimesed, kes praeguseks korralikult jalgu alla pole saanud, hakkavad mööda pükse saama. Analüütikud väidavad, et palgad on saavutanud tükiks ajaks oma lae ja minu rahanumber ei tõuse vist veel niipea. Enne jõule küsin küll seoses inflatsiooniga palka juurde, aga mis enne seda?

Kinnisvarahinnad on laes.
Toasooja hind Tallinnas tõuseb 30%.
Vee hind tõuseb 11,7%.
Elektri hind tõuseb 23%.
Postikulud tõusevad.
Piimatoodete hind tõuseb.
Akuhappe hind tõuseb.
Pehmete mänguasjade hind tõuseb.
Kollase kleeplindi hind tõuseb.
Kõik hinnad tõusevad.

See hinnatõus taob mu plaanidele lihtsalt sajaga molli.

//DJ Kentaro - Trust

tuumapohmell

Pealinna elu on mu ikka ära rikkunud. Enam ei oska juua. Tartus harjusin ja kohanesin ära, õppisin pikapeale oma piire tundma, pidasin vastu. Oskasin juba järgmisi hommikuid vältida. Nüüd on kõik puha meelest läinud.

Käisin Mari aastapäeva tähistamas. Ja lõpetasin kehva tervisega. Ka järgmise päeva õhtuks polnud tervis veel päris korras. Mitte et sünnipäev poleks kena olnud, ent ma ei oska enam. Eks ta ole see suurlinnaelu.

Ma väidagi, et joomine nüüd see teab mis suur kunsttükk on. Või et ta millegi tarbeks hää oleks. Minutaolise ummamuudu poiskõsõ muudab seltskonnas vabamaks ja toredamaks.

Ja endalegi tasahilju meeldib tead... Vahel, see esimene, külm ja karge pudel õlut üle pika aja soojal suvepäeval murul lesides... Või tasane pokaal punast semi-secot närvide rahustamiseks õhtul diivanil lesides... Kakao minttuga villastes sokkides külmal talvepäeval kamina ees lesides?

Kodune ülesanne - essee teemal "miks ma joon?"

//Gorillaz – El Mañana

basically i'm complicated

Täna läksin ma täielikult massipsühhoosiga kaasa.

Ootasin ülekäigurajal rohelist. Kuulasin muusikat, mõte läks rändama. Nägin üle õla, et tüüp mu kõrval läheb üle tee. Astusin sõidurajale. Siis märkasin, et teisel pool teed inimesed seisavad. Ja punane tule helendab erksalt. Ja autod krigistavad pidureid ja rusikad välguvad. Sitt lugu.

Mida sellest nüüd järeldama peaks?

A veel parem, peale seda läksin poodi ja olin täiega confused, et mida ma nüüd siin teen ja mis edasi saab. Kui aus olla, oleks vaja päris palju osta, aga esiteks pole rahapäev veel olnud. Ja teiseks ma kas ei taha lihtsalt midagi või tean liiga täpselt, mida ma tahan. Ja siis ei leia seda, sest ma pole mingi vilunud poesurfar.

Magasin loomulikult septembri odavhinnad maha, kui oleks saanud koolimudilaste arvelt end odavalt riidesse seada. Tegin valearvestuse noh, lõin eelmise koha lõpurahad läbi, enne kui meelde tuli, et järgmine kuu saab vähem. Leidsin Seppäläst ka ühe pluusi, mida ma tahan (loe: saan), aga sinna juurde on vaja igast muud atribuutikat (näiteks kärtspunast t-särki) ja kokkuvõttes tuleb end ikka pealaest jalatallani riidesse osta.

Ja siis tahan erksinist, kergelt vanakooli-moelist dressipluusi. Sellist valgete triipudega. Ma ei tea, miks. Ärge te küsige ka.

//The Herbaliser - A Mother (For Your Mind)

etteheite euroopa meister

Reedene päev läks suures osas hukka viletsa planeerimise pärast. Ei taibanud oma viletsa aruga, et kahest tunnist unest võiks väheks jääda. Seega lõbutsesin terve puhkepäeva maha kaht vähetähtsat asja ajades. Tallinna ühistransport tegi sealjuures kõik, mis selle võimuses, et minu käike veelgi aeglustada.

Õhtu oli siiski meeldiv, sest puhtalt soovist end haritud ja kultuurse inimesena näidata, käisin Lailiga jazzi kuulamas. Juba esimestest akordidest oli tunda, et kultuurist on mu organismil vaegus. Ent artistliku meisterlikkusega sulatasid Prantsusmaalt pärit muusikud ka minusuguse võhiku. Seega kodutee möödus Skalpeli Konfusioni seltsis.

Laupäeval väisasin sugulased üle. Olid teised päris kõbusad ja hea tervise juures. Samas kes teab, 16-18 on selline kahtlane iga. Ka 84-aastane sugulane, kelle sünnipäev see üleüldse oli , tundus täie tervise ja mõistuse juures.

Eile siis, sõna otseses mõttes kõige viimasel hetkel tellisin lõpuks uued prillid ära. Ikka esimesed suvalised raamid, mis näppu sattusid. Mingi Prada või asi. Kõlab küll nagu Ungari traktoritehase nimi. Eks ma häbeben siis silmad peast, kui kätte saan.

Rahakoti ja Georgi esika piletid ostsin ka ära. Mu To Do-listis on nüüd vaid 834 nimetajat jäänud.

//Skalpel - Shivers

ma olen armunud

Ma olen taas armunud. Teadsin, et ühel päeval see juhtub. Olles nii kaua lihtsalt ringi uidanud tundub selline asi lausa uskumatuna...

Ma kutsun teda hellitlevalt "musuks." Ma mõtlen Temast hommikuti peale ärkamist ja õhtuti enne uinumist... Kujutlen, kuidas Ta kaunis ihu sätendab päikese käes, kuis Ta silmad säravad eredalt nagu ksenoontuled volvo põhja all... Ootan, mil saaksime juba koos olla. Sõnadest on vähe kirjeldamaks, milliseid tundeid ta minus tekitab...

Ma tõesti armastan sind, Sony-Ericsson K850i. Ühel päeval saad sa minu omaks!

(Mõned pildid ka mu kaunist kavalerist.)

see you later, alligator

Nüüd, kui mu korterinaabri favoriitkandidaat ära kukkus, on mul kaks halba valikut. Kas kolida kokku tüübiga, kes tahab kampa võtta ühe rahuliku paarikese... Või ühe teise sõbra koos kaasaga, kes tahab võimalikult odavat korterit. Probleemi tuum on selles, et mõlemad on mu ühed parimad sõbrad.

Korterite hinnad hakkavad ka tõusma... Vähemalt nende, mis mulle huvi pakuvad.

Paluks mulle kaks korda suuremat sissetulekut üksi elamise motiivil. Aitäh.

haiguste ravi kontrollitud

Tulin hommikul tööle, terve kui külmutatud juurvilja kott külmkapis. Ja lahkun töölt tõbisena kui Brezhnev mustikal. Ninast pritsib tatti nigu üheksandalt korruselt alla kukkunud õllepurgist. Kui vetsus ka paber otsa saab, riputan kaela sildi "ettevaatust, märg põrand".

//Jamiroquai - Love Foolosophy

reach us

Tallinnas on tõesti põnevam. Näiteks üleeile sain ma mööda lõugu :)

Kim Ki-duki "Spring, Summer, Fall, Winter... and Spring" ja Chan-wook Parki "Oldboy" on endiselt kohustuslikud filmid. Ning täna peaks Parki "I'm a Cyborg, But That's OK" ära vaatama, kui viitsib.

//Dilated Peoples - Reach Us

uued kossid (seekord ilma naljata)

Ja oma päris Kossid lasin ka garantiist läbi. Nimel augusti alguses lakkas vasak kõrvaklapp töötamast. Lugesin kodulehelt kogemata, et eluaegne garantii ja vastutulelikud inimesed Tevalost vahetasid ümber. Nüüd saan taas liiklusohtlikke olukordi tekitada :)

//Aqualung - Falling Out Of Love

loe seda! huvitav lugu!

Täna hommikul juhtus selline naljakas lugu. Lähen kööki. Kuulan, et mis, kas hiired krabistavad? Aga meil ei ole ju hiiri. Vaatan lähemalt ja ohhoo, Dima ja Gennadi tõstavad parajasti mu majal akent eest. Mispeale ma röögatasin pahaselt "Shto!!" ja nad jalutasid tuimade nägudega minema.

Tegelikult pole siin midagi naljakat. Selleks ajaks, kui jaole sain, oli ukselink ära murtud(!) ning ust ja lukku samuti põhjalikult lõhutud. Maja abihoone oli täielikult segi pekstud ja laostatud.

Lugupeetud seltsimehed olid oletatavalt kahekümnendates eluaastates ja kõnelesid ladusalt vene keelt. Ja see pole kusjuures isegi esimene kord. Integratsioonipoliitika hurraa!

netopalk ja baruto-palk

Kuna tuttavad paistavad ilmselges infolusus olevat, kergitan natuke saladuskatet.

Kuni esmaspäevani polnud päris selge, kuidas selle uue tööga saab. Leppisime kokkusaamise teisipäevaks, kuid kuna asjade pakkimine ühe õhtuga ka parima tahtmise juures ei õnnestunud, leppisime ümber neljapäevaks. Üks vaba päev boonusena? Järelikult filmimaraton.

Nüüd pakin nagu lombakas ja mõtlen, et see oli halb idee. Koli on rohkem, kui visuaalsel vaatusel ilmnes. Jube.

Homsest olen siis jälle tallinlane. Ajutise elukohaga, ei mingit glamuuri siin. Ilma igasuguse internetita. Õnneks on mul varutud 335 tundi filme ja umbes 115 tundi erinevaid telesarju. Ja töökoht.

Nädalalõpus on see hullumeelne festival, mida paljud aasta otsa on oodanud. Põhjendatult närviline on olla. Leidsin eelmise aasta EHHFi aegse ostutsheki ka üles. Elva Konsum, 377.20. Peamiselt alkohol muidugi. Ja mingi hämmastavalt möga alkohol. Praeguseks olen kogenum alkohoolik. Thank you, Tartu.

//Mis?Kvartett (Tommyboy ja Kapusta Ja?) - Emotsoon

kodu keset linna ja pask

Mu korteriotsimine ei edene eriti. Alustuseks ei ole just liiga innukalt pakkumisi otsinud. Teisalt ei tahaks kindlate pakkumiste peale välja minna enne, kui tean oma prooviaja palka. Ei saa end ka päris põhja kõrvetada.

Oli plaan võtta Elvisega kahepeale korter. Eelistatavalt Kesklinnas, Kadriorus, Kristiines. Tallinnas käigu ajal jutt korteriteni muidugi ei jõudnudki. Pealegi on ta majanduslik sissetulek jagatud ära playstationi mängude ja vinüülplaatide vahel. Rahast ja numbritest rääkides muutus ta tunduvalt... ebainnukamaks. Nii et salamisi tundub, et jääb vist ära?

Sirvin netis pakkumisi. Panen ristikese kasti san. remont teostatud, ei leidnud suurt asjalikku. Kui panin risti kasti "restaureeritud" ja kohe hakkasid tulema korterid, mis mulle huvi pakuks. Olen suhteliselt tundlik võõras keskkonnas sanitaarremondi suhtes, need pakkumised näivad aga kenad.

Kõige müstilisem on see, et räämas korterid, nigela sanitaarremondiga korterid ja korralikult renoveeritud korterid maksavad peaaegu sama palju. Sama summa kahetoalise 40-ruuduse räämas mustamäe korteri eest versus kesklinnas kahetoalise läikiva korteri eest ei pane just kaks korda mõtlema, mis?

...Just hetk tagasi leidsin veel ühe korteripakkumise. Väga kesklinnas, kaks tuba, 58 ruutu, keskküte, pesumasin, korralik sanremont, soe vesi, gaasipliit, deposiit üks kuu, mõistlik hind... ja otse omanikult? Tõsiselt? Homme varahommikul uurin, kas pakkumine on veel jõus.

PS! Otsin usaldusväärset ja rahulikku korterikaaslast.

son of a sandwich

Tartu on kuidagi eriti välja surnud. Käisin eile linnas söömas, enamus söögikohtadest olid kinni, linnas sisuliselt inimesi polnud. Olid ainult soome turistid.

Pühendasin ettenägelikult tänase päeva õlle joomisele ja filmide vaatamisele.

Ahjaa, kõrvaklapid lakkasid ka töötamast. Mis minust nii saab?

//Nine - Whutcha Want?

jea

Muru. Päike. Ilus tüdruk.

Täiuslik pärastlõuna.

kazo_tln*

Olen nüüd lõpuks Tallinnas. Tekkis hull tahtmine deklareerida.

Lesisime Marikaga pargis. Vaatasime pilvi. Rääkisime juttu. Hea seltskond. Lisaks kohtasin paari sümpaatset tuttavat. Tallinn on muutunud, ent samas ikka see vana tuttav koht. Äkki polegi nii peldik, kui arvasin?

Keegi huvi tunneb, ma olen endiselt 56'462346. Internetti mul pole. Kauaks jään, mis teen, pole veel kindel. Uurige.

"ühe õhtu kroonika nagu"

Ergo, Mihkel, Kaspar, pelmeenid, alkoholivaba õlu, paar pakki krõpse, eelmise õhtu videomaterjal ja Adobe Premiere. Sellest tuleks kummaline lühifilm.

//Coldcut - True Skool

yippe-ki-yea

Andsin lahkumisavalduse ära. Oli lühike ja konkreetne vestlus tootmisjuhti asendava firma juhatajaga. Tegin selgeks, et ei ole huvitatud samas firmas jätkamisest, ka teistes töötingimustes.

Täna sain kõne Tallinnast ja seadsime tööle asumise ajaks kokkuleppeliselt 13. augusti. Täpselt kuu aega veel. Selle aja sisse mahub kaks nädalat kollektiivpuhkust, mille jooksul ma mõned korrad vist ka kontorist läbi käin... Mitte rohkem. Ma olen laisk.

Nüüd on hullu vürtsiga vaja leida tallinnasse korter. On kellelgi pakkuda?

10. juuni 2007

Eile ei saanud rahulikult magada, oli selline kummaline aura toas. Siis sai täpselt aasta ühest kurvast päevast. Täna päeval käisime ja meenutasime, oli pigem selline minnalaskmise meeleolu kui et kurbus. Et läheb ka edasi.

Aga nüüd... nüüd tõmban ma end korralikult P%£§{. Mul on seda vaja.

//Björk - Venus as a Boy

Fuckjaa!!

Ma sain selle töö! :)

PS! Tagasi Eestimaa pinnal. Hiljem kirjutan.

away from keyboard

Igatahes nüüd selgus selline ootamatu tõsiasi, et homme varahommikul kell kuus sõidan ma Saksamaale.

Back on järgmine kolmapäev. Stay tuned, äkki leian välismaalt wifit ka. Ja vaata lühifilmi. It´s All Real.

//David Holmes - What R We Stealing

aknalakkuja*

Läksin eile hommikul kaks kätt kõrval Tallinnasse. Ühes taskus ipod ja teises sümboolsed 843 krooni.

Vestlus sujus suhteliselt kenasti. Ma küll ei tea, kas suutsin oma tegelikku initsiatiivikust piisavalt edasi anda, sest tööpakkumine - tööülesanded, tööaeg, töövahendid, keskkond ja kollektiiv, asukoht, sissetulek... See kõik on absoluutselt täiuslik. Niisiis lasin peale vestlust natuke külma vett pähe, et mitte üle mõelda ja naasesin kenasti oma depressiivsesse rutiini.

Käisin eile päeval Mustamäel, et tuttavate seltsis närve rahustada. Tallinn nägi kena ja sümpaatne välja, isegi see linnajagu. Teederemondi tõttu on seal erakordselt rahulik ja vaikne. Täiuslik idüll. Jõime õlut, mängisime vinüüle, tegime süüa ja vaatasime Chan-wook Parki Boksuneun naui geot´i ära. Kujutad pilti, Elvis oskabki süüa teha. Kui ma selle töö peaks saama, võtame kesklinnas korteri.

Tööl olevat eile hullumaja olnud. Ma olen veidi läbipõlenud, seega mind väga ei morjenda. Praegu läksin tööl hoopis aknalakkujaks ja tirisin pool Fabriclive´i ja DJ Kicksi kogumikeseeriast, lisaks DJ Foodi, Four Teti, Cujo´t, Nightmares on Wax´i, Funki Porcini´t jne. Ka kodus panin hommikul terve pekitäie filme tulema, sealhulgas Minority Report HD kvaliteediga (1280x720 px, random suurusenäidis). Ülejäänu oli valdavalt Kim Ki-Duki, Takeshi Kitano ja Chan Wook Parki sulest. See kõik on mu hiigelsuure kõvaketta süü. Ta lausa kutsub häid varastatud asju ära mahutama.

* windowlicker - a mentally handicapped person

//Aphex Twin - Windowlicker (ma tean, klišee. aga mulle meeldib)

UPS!

Järgneb üks lõbus ja kindlasti väga õpetlik lugu. Ma arvan vähemalt.

Ärkasin hommikul raskustega kella üheksase kella peale. Oleksin hea meelega edasi maganud, aga uni läks ära. Loivasin siis voodist välja, ajasin hommikusi protseduure. Täiuslikust hommikust oli asi kaugel. Koort ka polnud, kohvijoomine jäi seega ära.

Ja mis siis juhtus?

Kuna targemat vaba hommikuga teha ei osanud, vaatasin Terminaatori filmi. Vanakool, toores film. Kyle Reese oli lihtsalt liiga juustune tegelane. Dialoogid olid liiga putsis. Aga just see filmi toores teostus tegi sellest nii võimsa asja. Koledad furgoonautod, elusalt põlevad kaskadöörid, odavalt teostatud mattmaalingud ja juustused robotid tegid sellest filmist klassika.

Telefon helises iga natukese aja tagant, kus närviliselt inimesed uurisid, et miks tööl meiliserver ei toimi ja et milliseid töid ikka kiiresti vaja oleks. Olin südamerahuga üheni kodus. Põdesin veel, et nii hilja tööle jõuan.

Ahjaa. Ma unustasin põhilisest osast alustada. Meil oli täna hommikul tööl etteplaneeritud voolukatkestus seoses remondiga. Pidin üheks tööle minema. Loomulikult jõudsin hiljem.

Ja mis siis juhtus?

Mitte kui midagi. Tööle jõudes laiutati käsi, et voolu pole. Ilma elektrita pole võrku, ilma võrguta pole tööd. Kakkusin südamerahuga läpaka välja ja hakkasin vaatamata jäänud podcaste läbi sirvima.

Ja mis siis juhtus?

Siis toodi pikendusjuhtmeid. Hakkasime ükshaaval asju stepslitesse ümber kakkuma. Saime lõpuks valmis ja kõik oli jumalast happy.

Ja mis siis juhtus?

Siis tuli välja, et serveripark all korrusel vajab ka voolu. Ilma selleta pole ei meiliserverit ega võrku. Käisime vedasime siis ka sinna pikenduse ja lülitasime sisse.

Ja mis siis juhtus?

Jõudsin üles kontorisse tagasi ja päris elekter oli vahepeal tagasi tulnud. Tegime kavala otsuse, et kakume kõik ümber enne, kui tööd alustame. Otsene ülemus küll soovitas telefoni teel kõigepealt tööd teha, aga no pfff... kamoon eksole.

Ja mis siis juhtus?

Sättisime ülevalt arvutid ümber. Oli veel vaja alt UPS ümber ühendada tavalisse vooluvõrku. Kõik serverid said toite läbi UPSi (selline suur akuga kast, mis ühtlustab elektripinget ja tagab avariiolukorras varutoite. toimetus). Ronisin alla, lülitasin serverid uuesti välja, kakkusin juhtmed ümber. Vaatasin, kõik paistis korras. Ühendasin upsi vooluvõrku ja lülitasin sisse.

Ja mis siis juhtus?

PIRAKI!!!!!!!!

Ja mis siis juhtus?

Lülitasin kärmelt upsi välja, kakkusin toite tagant ära. Nuusutasin õhus hõnguvat vinget kärsahaisu, sügasin kukalt ja istusin ahastuses põrandale. Perse. Perse. Perseperseperse. Vittvitt. Olin oma käeliigutusega terve poole majast töövõimetuks muutnud.

Ja mis siis juhtus?

Siis tuli kurva näo ja värisevate kätega suvalistelt inimestelt nõu küsida, mis edasi. Õnneks oli üks elurahulik kolleeg kohal, kel oli täna viimane tööpäev. Nii et tal oli saja pasaga pohhui. See rahustas. Hakkasime siis upsi lahti kruvima, et äkki leiame midagi ägedat.

Ja mis siis juhtus?

Midagi suurt. Pidime oma peaga mõtlema, mis oli suht perses värk. Kõik muu nagu toimis peale serverite. Aga nendeta polnud sisuliselt võrku. Ajasime siis näpuga juhtmeid taga. Vahepeal inimesed käisid nördinult vaatamas, et miks võrku pole, neil on kiired tööd. Noshitt, nii oli ka meil. Lõpuks ühendasime kõige tähtsama serveri otse vooluvõrku. Natuke leiutasime ja saime kuidagi võrgu ka tööle. Kell oli neli.

Ja mis siis juhtus?

Tegin kaks elukiiret tööd ära ja siis jäin rumala näoga vahtima. Ei osanudki midagi teha enam. Praegu kolmveerand seitse istun viimasena tööl. Mõtlen, et kõik tööd on kindlasti täna vaja ära teha, kui ma esmaspäeval jalga tahan lasta. Ma pole seda ülemusega veel arutanud. Aga praegu ei julge ka väga. Ma ei tea, mis saab. Mul oleks vaja nõu, tuge ja mõistmist. Aga esmaspäeval pean ma linnas olema. Iga hinnaga. Fakk vaatab, mis saab. Ma vajan üht drinki.

//DJ Bookie - Sword Removed [My Playlist]

anna aega 2

Tänase päeva status raport on siis selline, et päeva esimene pool pidin aju pooleks murdma ühe tõsise ja draamatiliselt lootusetu probleemiga. Aga ma hammustasin lõpuks selle läbi. Tunne oli oi-kui-hea.

Päeva keskel võtsin rõõmuga aja maha. Tõmbasin püksikummi laiaks ja pakkisin südamerahuga postipakki. Üks sokk jäi ikka maha. Vaheldumisi blondide hetkedega suutsin selle ka linnas teele saata.

Päeva teises pooles haukasin jõudselt pikka aega tegemata tööde kallale ja tegin mõned jalust ära. Kirjutasin dvd-plaadile ka isikliku sodi, mis aastakesega arvutikesele oli kogunenud.

Tööpakkumisekesega oli selline jama, et kuna mul polnud aega ei siiviikest koostada ega kaaskirja komponeerida, panin hüppelauas end lihtsalt klikiga kirja. Mõtlen, et helistan neile homme suvalisel ettekäändel, et näidata üles huvi pakkumise vastu.

Aga nüüd pean pessu hüppama ja minema Deppikluppi Heamuusikaõhtule. Mitte et ma viitsiks, aga noh, saad aru.

üks isiklik lugu

Seletan siis, kuidas suurte inimeste maailmas asjad käivad.

Aastal 1997 jäi mu ema töötuks. Oli segane periood firmas ja juhatusse eksinud vene päritolu kodanikud parseldasid usaldusväärse hollandi firma esinduse lihtsalt laiali. Käidi küll õigust taga nõudmas institutsioonides, ent isikuid, kellelt midagi sisse nõuda olid ammu jalga lasknud. Algas piinarikas periood, mille jooksul tuli hoida end elus vahendeid valimata.

Ja otse öeldes tuli mu ema sellega toime. Väljapoole polnudki väga aru saada, et midagi valesti oleks. Toit oli laual ja katus pea kohal. Isegi riideid, mida kanda ja paar lahedat asja ka. Talviti, kui läks külmaks asi väga perse kiskus, saatis ema mind vahel vanaema juurde. Aga me saime hakkama. Tõesti pole vist kohanud isetumat eneseohverdajat, kui mu oma ema.

Mu ema sai uuesti tööd juunis 2000, kui üks tuttav talle juhuslikult helistas ja jutu käigus ka vabast töökohast rääkis. Sellest ajast pole küll märkimisväärset karjääriredelil ronimist toimunud, ent saame ilusti hakkama. Töö on raske ja üllatusteta, ent stabiilne. Saime jälle lubada korralikku toitu ja uusi riideid. Nagu normaalsed inimesed (loe: fucking rich sons of bitchez). Mäletan seda fiilingut aastal 2000, kui sain üle pika aja kanakoiba süüa. See oli heaven. Kujutad ette, selline pisiasi?

Töö otsimisel tekib veel üks naljakas paradoks. Olles mõne aja otsinud, tekib passiivsus. Ootusärevus kaob ja kaob ka igasugune initsiatiiv. Valetad küll endale pingsalt, et üritad otsida, aga tegelikult oled tüdinud äraütlemisest ja sirvimisest. Sellest pilgust, millega sind vaadatakse töövestlusel. Kui su enesekindlus pole just Everesti tipus. Seda, kuidas sulle tagasi ei helistata või viisakalt ära öeldakse. Aitäh. Sellises olukorras on raske end kätte võtta. Seda ei mõista, kui pole ise kogenud.

Mulle ei meeldi kunagi rahast rääkida. Konkreetsetest numbritest. Pikka aega arvasin, et mind oli nii kasvatatud, ent tagasi vaadates mõistsin, et see oli ainus asi, millest kogu aeg jutt käis. Nii et ärge palun küsige mult mingeid numbreid kunagi. Ma tahan elada nii, et ma ei peaks numbreid vaatama.

See oli nüüd väga isiklik jutt, mida ma kunagi kellelegi rääkinud pole. Ütleme siis nii, et pole jutuks tulnud. Selles valguses peaks end justkui edasi põletama ja kümne küünega kinni hoidma. Ent kuigi mu praegune töö pole kõige hullem töö maailmas, ei suuda ta mulle ikka aboluutselt kui mitte midagi pakkuda. Kui, siis elamistingimusi, mida suur osa noortest vist enesestmõistetavalt võtavad.

Aga ma vajan hoopis aega ja armastust.

PPS. Pilt on mingist suvalisest foorumist. Guugelda.

peetud härra

Reedel tuligi Marika Tartusse. Olin juba leppinud mõttega, et ta ei pruugi tulla. Läks paremini. Veetsime reede linnas ringi treppides ja proovides pudelile kolki peale saada. Oli selline viisakas õhtu. Hoidsin end igati peetult üleval. Aga läks ikka käest ära.

Laupäevane plaan minna kuhugi müstilisse Eesti nurka tuttavatega jaanima läks hukka. Lesisime pool päeva niisama nõutult ja hüppasime lõpuks kella poolekuuesele Pärnu bussile. Bussisõit oli hea. Nii võiks iga kord bussiga sõita. Tuiasime linnas ja üritasime tuttavaid kätte saada, kes olid ilmselgelt tähistamisega juba teist päeva karmilt ametis. Saanud neilt lõpuks juhised üritasime jalgsipatrullina sinna kohale saada. Kella kaheteist ajal nõutult ja väsinult maanteel seistes otsustasime ööseks Pärnusse jääda. Võtsime toa ja uinusime Eesti popiklassika saatel.

Järgmisel päeval läks ta tagasi, jättes pooled asjad maha. Peaks posti pistma vist.

Töö ja kolimisega seoses otsustasin sellele konkreetsele pakkumisele ära öelda. Muutuks kontekst, sisu jääks ju samaks. Pole ka kindel, et oleksin kompetentne. Mul on plaan veeta rikkalikult oma teenitud 28. palgalist puhkepäeva, mis mul võimalik välja on võtta. Selle aja ma oleks tõenäoliselt Tartus.

Muidugi mu plaanid võivad veel muutuda. Leidsin täna ühe väga hea tööpakkumise, mida kaua olen oodanud. Tallinnas.

//Björk - Jóga

tartu/tallinn

Sain tööpakkumise Tallinnast. See ei saanud tulla valemal ajal, sest sobib väga hästi. Praegusel kohal on koormus ja pinged tipus, on magusaim aeg koha vahetuseks. Siiani oligi töö trumbiks, et konti ei murdnud ja otseselt närvidele ka ei käinud. Nüüd käib. Palk väga ei motiveeri jääma, töö ka kuhugi edasi ei arene. Ülemus läheb ära ja mis ilma tema juhendamiseta saab, ma ei kujuta ette. Ja ei taha ka teada.

Tartu on ilus. Justukui mingi euroopa väikelinn, selline eurofeelingu värk kohati. Hunnik lahedaid kohvikuid, parke, mõned ägedad klubid. Turvalisemalt tunnen end ka siin. Natuke. Kui laupäeval kodus elekter ära läks, tuiasin tiiru linna peal. Pilt ka sealt.

Aga kuidagi ei lähe nagu. Ma ei sulandu siia. Tartu on hea koht, kus tshillida vahel. Puhkuseks ja eurotripiks. Elada siin on nagu on. Distantsilt tundub ägedam.

Ma ei suuda otsustada, kas ütlen selle pakkumise ära, olen suve veel Tartus (mul on mitu nädalat palgalist puhkust saada), naudin kaunist linna ja lindistan plaati. Või teen selle sammu ära, kolin Tallinnasse tagasi. Oleks taas keskkonnavahetus, vanad tuttavad ja võimalik, et huvitav ja tasuv töö.

Keegi võiks tegelt nõu anda ja nii.

//Skream - Midnight Request Line (5:01)

õõdõõ

Kell on kolmveerand neli, õues on valge ja mingi tüüp mängis just akna taga palli.

Marika ajas mind kell pool üks üles, enne seda sain natuke tukastada küll. Teen kohe ühe kolmetunnise veel.

Dizzee Rascalil tuli ka neljandal uus plaat välja :)

aga ikkagi inimene?

Nii. Jõin kohvi, kuulasin muusikat, käisin pesemas ja lõin algseid reisiplaane kokku. Inimese tunne tuli tagasi. Laupäevane täielik juhtme tagant tõmbamine oli vajalik, sain end välja puhata. Tunnen end praegu taas inimesena.

Küll on kena teada, et homme lähen jälle tööle ja olen kuus päeva loom :)

nuudlidisko

Ossa tuss. Leidsin just üles, mis mussi ma täpselt kaks aastat tagasi kuulasin. Eriti tuus, mitut s_taks head lugu mul sealt enam polegi. Pean kiiresti sebima. Ülejäänu on paras bask. Aga link on www.zone.ee/nuudlidisko.

Kui pleilisti failid läbi winampi striimima ei hakka, saab neid juppe kuulata ka SIIT lingi alt. Klipid on umbes minuti pikkused ja 96kbps kvaliteediga. Ei tohiks probleeme tekitada, lihtsalt näidisteks. Et äkki kotib.

selline küsimus, et

Kindlasti satub siia aeg-ajalt ka inimesi, kes teavad must rohkem reisimise kohta. Kelle jaoks see igapäevane asi. Blogosfääris ringi tuuseldades on jäänud küll mulje, et inimesed ainult sõidavadki ringi. Oskab keegi põgusalt nõu anda, mul on iseseisva reisimise kohal tühi leht.

Sihtkohaks Pouchi poolsaar Leipzigi lähistel, 6.-8. juulil. Kas on praktilisem minna auto või lennukiga? Kaua reisiks aega varuda, mida kindlasti kaasa võtta. Oskab keegi Leipzigis mingit hotelli soovitada? Või mida tähele panna? Anything?

Kuskil raudselt leidub kasvõi üks inimene, kellele meeldib reise korraldada või organiseerida ja sebida. Mis puudutab millegi korraldamist, olen ma ise taandareng kuubis. Lennukipiletite brineerimine on peavalu, hotelli valimine on ületamatu saavutus. Siiani on ikka keegi teine asjad mu eest ära sebinud.

Loll tunne on seda küsida, alati võib ju lihtsalt testavarii korraldada. Et lähen Saksamaale ja siis vaatan, mis saab =)


Eile peole ei läinud, ei viitsinud. Pohhui, CT on maksimaalselt nõme koht imho. Inimesed on seal rõvedad, muusika kvaliteet kõigub, eided on mõttetud, mehed on kas tuttavad, alfad või homoseksualistid. Neid kaht viimast on seal paari Tõrva jagu.

Praegu ei viitsi ka midagi teha. Mängin warcrafti ja söön pitsat. Lame-ass lowlife n00b. Õhtul on öötöö. Pean Jarekuga sellest baariasjast rääkima.

suvaline postituse pealkiri 2

Tõmbasin tööl peerutäie uusi plaate. Blockheadi diskograafia, Braille - Shades Of Grey, Cunninlynguists - A Piece Of Strange, Marco Polo - Port of Authority, Mint Royale - See You In The Morning, Square One - Walk Of Life ja veel mõned... Jeah, mul on sitt maitse. Ja paari artisti neist ma isegi ei tea. Seega peab proovima. Mul on arvutis paarsada mega ruumi ja 26GB muusikat.

...Ja nagu nimme unustasin ma need plaadid tööle arvutisse.

Ajage sellega klots kokku: YEAHYOURERIGHT.com

Ja kui keegi veel reiti peaks kasutama, siis axi blogil on fänklab.

life status raport

Mis seis jalkas on? Inglismaa läks kolmega juhtima, aga Eesti on pingsalt nulliga kannul. Mida te siis ootasite? Pesupulbrireklaami?

Ülemus läheb ära. Lihtsalt läheb meie firmast ära. On olnud samas firmas juba eelmise kümnendi lõpus ja tunneb, et töö on liiga kurnav ja samas end ammendanud. Ma täiesti usun teda ja nõustun temaga. Aga kurb on seda teada. Jutu käigus peilisime välja, et läheb konkurentide juurde. Ei saa teda süüdistada.

Esmaspäeval, kui olin roppväsinud, tuli vastu mu tahtmist Eku minu poolt läbi. Olin suht dead tired. Ulatas mulle kasti. Wtf? Kastis oli 1000 visiitkaarti, minu nime ja kujundusega, kvaliteetses neljavärvitrükis. Isegi meiliaadressi ei pannud kujundusse. Kurat. Aga tuju läks kohe heaks.

Siis biidi müüsin maha. Käisin pistsin eile lepingu kahes eksemplaris posti ja täna õhtuks oli raha kohal. Lõpuks ometi tasus mu paar aastat kodust nuudlisöömist ja porno passimist ära. I'm rich beaatch!

Olen varastanud mitu ägedat plaati netist. Amon Tobini diskograafia, The Private Press, The Outsider, Jay Love Japan (mõlemad versioonid), Eardrum... Kõrvad on täidetud piisava naudinguga, tegevust jätkub.

Mul on 68 drafti bloggeris. Ehk siis avaldamata kirjutist. Mis tõenäoliselt eales päevavalgust ei näe, ei läbi tsensuuri, on kehva sõnastuse ja ülesehitusega, mõttetust teemast või lihtsalt lõpetamata. Prefektsionist nagu ma olen. Peaks selle postituse ka lõ

jätkem võtmed väljapoole

Tänane hommik läks nagu tellitult... Vajutasin kell seitse kella kinni, ärkasin kolm tundi hiljem. Veeretasin end 10:09 voodist välja, unesegane ja paanikas, tellisin takso. Tirisin pesumärjad püksid jalga, tuhlasin rahakoti ja pleieri välja. Hakkasin uksest välja astuma... Ahjaa, võtmed. Türa kuhu ma need nüüd seekord panin. Tuhlasin kõik riided läbi, taksost helistati. Palusin neil oodata. Ama läheb ju Tallinnasse, ma ei saa võtmeteta tööle minna ka. Kuradi perse. Diivani all ka pole, seljakotis, taskus, kamina ees... No pole. Ma saan kohe aru, kui kuskil midagi pole. Kui miski ei ole minu tuppa ära kadunud, seda tunnet ma tean. Taksole oli lõpuks 56 krooni juurde tiksunud, kui ma alla jõudsin.

Aga kustkohast ma lõpuks võtmed leidsin? Õige vastus. Väljaspool ukse küljes.

//Edan - Rock N Roll (feat. Dagha)

kung-fu-session ehk tallinn on maakoht

Kui laupäeva õhtul keegi minuga enam tegeleda ei tahtnud, läksin jõin üksi kohvi. Seekord oli minu kord Liinelt üle saada. Nüüd oleme peaaegu tasa, tal veel aint umbes 318 korda jäänud. Tahtsin jalgsi koju minna, polnud tükk aega käinud. Natuke üle 10 kilomeetri linnulennult. Nautisin vaikset ja inimhõredat õhtust linna. Kohtasin Serobit tee peal, teretasin ja tutvustasin. Sümpaatne tüüp tõesti. Elu on ikka seiklus.

Istusin vahepeal järvel maha ja püüdsin statoili taga wifit. Näppudel hakkas jahe ja mu cv jäigi saatmata, kuna kaaskirja koostamine ei tulnud klotsis peaga välja.

Lähtudes tüüpilisest c-plaanist läksin ööseks koju. Oleks kohatu väide, et see midagi selgemaks tegi, pigem sogasemaks. Aga mu otsus on sama. Ma ei loobu elust keskküttega Tartu kesklinna korterist Tallinna äärelinna slummistunud eramaja kasuks, et veeta pool ülejäänud elust sooja veeta, elades emaga lähimast sõbrast nelja ja poole kilomeetri kaugusel. That period is very over.

Pühapäeval raputasingi ema sellega kaineks, et ühel hetkel kuulutasin talle, et nii, ma lähen nüüd rongi peale. Ja siis ta ehmatas ära. Ja hakkas nutma. Ja siis ma lohutasin teda, et saame pärast kokku ja kõik on fain ja hea. Ta rahunes natuke maha. Ema tervisega on tegelt sitad lood. Ma loodan siiski parimat.

Tuiasin siis pool päeva linnas ja shoppasin. Põrkasin kesk ülekäigurada Elvisega kokku, kes läks tööle. Rääkis oma uutset projektidest ja elust ja vedas mind enda restosse sööma. Kanafilee kerges vürtsikas Lõuna-India kastmes ei maitsend küll just eriti kergelt vürtsikas, ent oli huvitav. Elvis alustas oma 14-tunnist tööpäeva. Tahaks ta uusi biite kuulda.

Jooksin motelist läbi, haarasin oma kliendikaardi. Midagi ostetavat ei leidnud. Tuiasin muusikapoest läbi, sain oma illmaatilise vinüüli. Rahuldasin kärmelt vajaduse shoppingu järgi, saagiks DJ Format Fabriclive. 27. Joosep tegi 7% alla, aitäh.

Siis tuiasin mööda kaupsi ja ostsin gigabaidise valge mälupulga. Nohik värk, mis? Ei, pede pigem, see nägi lihtsalt liiga hea välja. Mina olen rahul.

Siis tuiasin Stockmanni, kus töötab Mario. Pidin teda mõnitama minema, aga ostsin hoopis tuulejope. Suht käre värk. Ei saaks öelda, et rahul pole. Hinda väärt.

Siis terve päev otsa pommitati mu telefoni. Päevase rihtimise saateks said Gert ja Raul ikka üle, sest see lihtsalt ei mahtunud mu tihedasse ajakavasse.

Tuiasime Marioga Ülemiste Croppi, kus töötas... Jana, tema plika. Janal läks kõige kehvemini, tema ei suutnud mulle midagi pähe määrida. Müüja Eltaki juurest tuli millegi pärast õielõhna.

Siis käisime ostsime Pepsit ja rääkisime Coca-Colat taga. Mario lubas teha söögikoha, kus müüakse ainult Pepsit.

Nägin Mari ja Kristiinat, minu kaks lahedat ilusat sõbrannat, kes kutsusid Viimsisse läbustama. Pidin neid ka üle laskma seekord, töö ja stuff. Lubasime öötööl näha.

Tuiasime Marioga linna tagasi, rääkisime igast saasta muusika kohta. Tahaks ta uusi biite kuulda.

Ema tuli pampudega rongijaama. Oli jälle igasugust sodi mulle kokku vedanud. Et tal pole mu riietega midagi teha. Well guess what, pole minul ka.

Rongis mu istmel nett ei toiminud. Vaatasin filmi Don't Be a Menace to South Central While Drinking Your Juice in the Hood. Klassika. One love.

Kodus ootasid Maarja ja Ama. Ama andis mulle pudeli õlut, et ma tema kohta blogis sitta ei kirjutaks :)

...
Reede-laupäeva kohta tundub, et minul ja Marikal tekkis sarnaseid mõtteid selle aja suhtes. We should have a serious kung-fu-session about it.

Igatahes ma kasvasin natuke täiskasvanumaks selle tripi käigus.

Ja miks on Tallinn maakoht? Sest üheski kuradi kohvikus pole kuradi tasuta kuradi wifit. Otsi nagu tikutulega peeru. Hullem kui kuradi Kehras!

//Kinky Kong - Eeooee

tegelikult siia pole pealkirja vaja

Eile loksus kõik lihtsalt ise paika. Oli super päev.

Tänane möödus tõsiselt tshillides. Nii peakski olema.


Olen Tallinnas. Kes tunneb puudust, võib helistada.

kõik on fain a ilm on libu

Eelmisest postitusest võis jääda väga masendav mulje, vähemalt toetudes feedbackile. Teen siis pisikesed täpsustused, et lugu pole nii mannetu midagi. Laen oli mu oma otsus ja teadsin täpselt, mis kaalul. Juurde kasvav intressisumma on laenusumma suhtes üsnagi marginaalne, kahe aasta peale jagatuna maksimaalselt kaks pakki nuudleid päevas. Pole eriti morjendav, arvestades mu käivet.

Pealegi loo lõpp oli õnnelik. Et kokakoola kompanii annab mulle tasuta raha. Täna hommikul võitsin Missy Ellioti pileti ka (mis, nagu teada, lükati edasi 8. juulilt 5. septembri peale korraldajatest sõltumatutel põhjustel).

Ilm on kuradi sitt. Kunagi, ma mäletan, oli maailmas umbes neli aastaaega. Oli selline lumisem ja külm, siis lumi sulas ära. Oli roheline ja loodus tärkas. Siis oli selline soe ja mõnus aeg. Siis kukkusid vaikselt lehed ära, läks jahemaks ja tuli jälle lumi maha. Praegu on vähe teisiti. Viimased nelja päeva sisse on mahtunud pilvitu lõõskav palavus, äikesetorm, pilvine soe ilm ja tuuline külm sudu.

Ja täna lähen Tallinnasse jou.

PPS! Masendav on loll. ROFLMAO :D

kuidas ma pangas üle sain

Jumal, kaitse lolle, sest nad on tarkade vastu kaitsetud. Käisin eile pangas eelnimetatud lepingut vormistamas. Juhtus selline loll lugu, et kuigi ma end väga lolliks poisiks ei pea, tõmbas pank mul ikka naha üle kõrvade.

Astusin kontorisse, rääkisin jutu ära ja nokitigi arvutist mulle valmis seatud lepingu blankett välja. Nagu tellereid juhendatud on, pakuti ka mulle "kolmekuulist maksuvabastust". See on see mingi kampaaniavärk. Ega ma loll poiss pole, olin sirvinud väikest kirja suure kirja "suve otsa ei maksa mitte midagi" all ja sain aru küll, et mingi konks on. Et näiteks intressi peab ikka maksma. Mõtlesin hetke. Siis tellermuul ütles, et ta võib selle maksegraafiku mulle välja lasta ja kui ei sobi, võib selle kohe tagasi muuta. Need olid tema sõnad. Võtsin siis graafiku väljatrüki, sirvisin ja leidsin, et ei sobi ikka küll. Numbrid olid kurvad kui mersu silmad.

Aga nüüd tuleb huvitav osa. Seda maksegraafikut ei saanud enam muuta. Tibi tegi segaduses nägu ja pööritas silmi, aga oli juba natuke hilja. Seega ma pean maksma 1212.00 krooni puhtalt intressi ilma, et samal ajal mu tagasimakstav summa sentigi väheneks. See on ju lausa kahekordselt halb.

Tagasimakstav summa omakorda jaguneb järele jäänud laenuperioodi peale, mistõttu maksan ma iga kuu tuntavalt rohkem, kui ma arvestanud olin. Kolmekordselt halb. Ja kuna ma maksan ju endiselt järele jääva summa pealt ka vastavalt intressi ja ka tagasimakstav igakuine summa nüüd igakuiselt suurem, maksan ma ka kokkuvõttes intressina tunduvalt rohkem. Neljakordselt halb. Kaval petuskeem sul lollide tögamiseks, Hansapank :)

Tükk aega teller juras ja jauras mu rahulolematuse peale, et äkki ikka saab muuta ja teine kirus takka, et ega ikka ei saa küll. Kuna ma polnud ööpäeva midagi söönud ja surm oli silme ees, võtsin selle laenu ikka ära. Kurat, et äkki pean veel hakkama uuesti taotlema, otsast peale. Seda nussi veel vaja. Alles pangast lahkudes tuli meelde, et juba reedel saan palka.

Äkki nüüd kasvab ükskord veel mõistus pähe?

...
Lisaks eile selgus, et minu biit võetigi sinna telereklaami, mida mainisin. Maksavad mulle natuke raha ka. 10 sekundilise klipi kohta päris palju. Ehk kuidas teenida kiiresti raha? Võta
Linda Cliffordi (ma arvan) diskohitist paarisekundiline katke, lõika tundmatuseni ümber ja viska trummid alla. Valitud jurakat saab kuulda hetkel ka mu maispeisist.

//Chalice - Tee Teine Pool On Tee

regi-jungle vs you-tubin

Reede õhtu oli kuidagi... täiesti keskpärane. Selline mittemidagiütlev. Arvestades õhtu potentsiaali mitte midagi erilist. Zavood, Tallinn, Zavood. Leen ja Siim ei saanud CT-sse, astusime siis Aigiga kahekesi läbi. Inimesi oli umbes null ja peasaalis mängis progressiivne* muusika. Ei, aitäh. Läksime zavvi juurde tagasi. Tshillisime ja jõime odavat muskaatvahuveini. Jõudsin koju, tasku veel tasuta pileteid ja raha täis. Ebaharilik.

Oli tegelikult ka ebameeldivamaid nüansse. Mingid romantilised ossid (osse on ka erinevaid, need oleks justkui... maaossid?) tulid me plikadele kenasti külge lööma. Umbes nii, et meid aeti sõbraliku jõuväljendusega eemale ja tüdrukutele aeti külge komplimentidega stiilis "Sa istud nüüd autosse, saad aru raisk" või midagi taolist. Plikad said küll eluga põgenema, ent... Türa kust sellised arengupeetusega lohhid tulevad? Olen tolerantne ja avatud meeltega inimene, aga sellistest ma aru ei saa.

Tallinnasse (linn) jälle ei läinud, seal poleks just palju olnud teha paarisaja krooniga. Piinlik värk. Öötöö kõlas küll põnevalt, ent teatavatel põhjustel ei tahtnud ma sinna ka minna.

Laupäev kujunes oodatust põnevamaks. Läksin üüratu hilinemisega Eku poole, et telliks pitsat, jooks õlle ja passiks filmi. Pitsat muidugi enam postiga koju ei saadetud, seega tuli ise järgi minna getopoodi. Filmi vaatamisest suurt ei tulnud, kõik inimesed olid chillimisega hõivatud. Peale mida, umbes kahe ajal hakkasime kluppi liikuma. Tegime natuke rahu ka. Leidsin mingi filmiraamatu, kus oli kirjutatud põhjalikult kaadri kompositsioonist ja kõigist filmi ja videoga seotud nüanssidest. Omaette teadus. Üks autoritest oli mu endine õpetaja, vana videokoolimees. Manasin ta silma ette, kujutasin teda sama teksti kirjeldamas. Ja suutsin igast Saint-Exupéry'likust lihtlausest lausest välja võluda omaette aforisme.

Teekond kujunes huvitavaks, sest suht napakaid asju juhtus. Kõndisime Vanemuise mäest üles, kui ümber nurga paistsid kaks tshikki, üks napis riietuses, teine üldse poolpaljalt pesuväel, taustaks mängis psühhedeelselt kummaline Tubina muusika. Otsisime varjatud kaameraid, ei olnud. Järelikult käibki asi nii.

Jõudsime Lutsu ette, kus pidi mingi raju möll olema. Sees lauldi aga hoopis regilaulu. How sick is that, kivis peaga sellist muusikat kuulata? Kujutasime ette, kuidas kõlaks Regi-Räpp ja Regi-Jungle. Mitte rastaman, vaid pastlaman?

Käisime kinnisidee printsiibi alusel ka Tallinnast läbi. Tasuta piletid oli vaja ära kulutada. Inimesi oli laupäeva kohta suhteliselt hõredalt. Vetsus laulsid linnud. Nagu alati. Kell veerand neli keeras dj mussi kinni ja läks koju. Ebameeldivad turvamehed ajasid inimesed minema. Leidsime Eku linnast Tubinat kuulamas. YouTubin. Jõudsin koju veerand viis.

Ama ja Anu vaidlevad jälle köögis. Plutoonium ja katalüsaator või midagi taolist.

*Progressiivne - Palun seletage mulle ära, kus see progress siin nüüd on? Aitäh.

//Bonobo - Pick Up

tervislik toitumine

hommikusöök - šokolaadibatoon, energiajook

lõunasöök - šokolaadibatoon

õhtusöök - ??

Läksin automaadi juurde ja avastasin, et mul ei ole enam raha. Finito. Valmis. Tehtud! Otsas. Vsjo. Arvel oli 30 senti ja taskust leidsin veel krooni ja 20 senti. Kodust kraabib veel kolm krooni sentides kokku. Ja see on absoluutselt kõik. Loodan, et mul on külmkapis midagi söödavat, muidu ma enam ei kirjuta siia.

Tegelikult tahtsin eraldi teemana halada sellest, kuidas pank mind omamoodi üle laseb, hoides mind juba eelmisest reedest pinges. Nüüd panka vaadates selgus, et mingil kosmilisel põhjusel pole mu taotlus lihtsalt läbi läinud. Ja ma sain sellest nüüd teada. Vinge. Woo hoo. Parem oleks, et mul kohvikoort on.

tehes uut hävitades vana

Käisin Ergo pool. Lõpuks kottis ära, et see vana koht on minevik. Selline kurb tunne oli. Nukker. Kõigile hullult meeldis see koht. Selline hubane ja väga... Tartu. Nüüd tulid uued üürnikud, edumeelsed inimesed, kes esimese asjana hakkasid aknaraame lõhkuma ja kipsplaate seina planeerima, et tappa totaalselt selle keskkonna igasugune väärtus. Teha sellest üks lollakas plastakendega mustamäe karp. Slaavi päritolu nad, eelarvan ma. "Nii loll" ütleks Marika selle peale. "Jah" ütleks Kaspar. Eks ta ole.

Tegelikult mulle meeldib, et Ergo lähedale kolib. Umbes neli minutit üle pargi. Nüüd saame oma kesklinna gängi teha. Ootusärev.

Paar pilti ka.

//Madvillain - Fancy Clown .

pühapäev vä?

Käisin poes, ostsin süüa. Tuju läks kohe paremaks.

Vaatasin Klassifilmi. Mulle meeldis mõnes kohas tegelaste üheplaanilisus, see lisas usutavat robustsust. Kuigi karakterid tervikuna mõjusid ajuti ebausutavalt. Lõpp oli kahtlane, ent äärmiselt rahustav. Visuaalne keel oli äge. Nagu enamasti selliste asjade puhul... Eesti sitt, teeme hinnaalandust :) 7/10

Ühtlasi hakkas digitv pakkuma vieolaenutust. Esialgu on nimekiri küll kasin, ent üht-teist vaatamisväärset on seal küll. Ja hinna ning lihtsuse suhe on mõistlik. Mugavam kui netist filme varastada, odavam ja mugavam kui poes plaadikoopial järel käia. Lihtsalt klõpsi ja vaata, pärast maksad.

mcb07

Mul oli umbes miljard teooriat, miks bättlile minna/mitte minna. Praegu on kõik p()7$!5 sisuliselt ühe asja pärast - raha. Ma olin kindel, et saan seda, lükkasin viimase hetkeni edasi. Ja nüüd sain pikki 7¥&@, enne järgmist nädalat ei tule $!77@&! vist. Ja mul pole mitte kui m()##!&! raha. p()7$!.

Ja aega. See sai ka raha oodates otsa.

Miks ma järsku minna tahan? Toomast ja Märtenit tahaks bättlimas näha küll. Ja abrahami Cuba Libre kokteiliklaasiga visata ja "buu" karjuda. Nüüd pean lustima mujal, muud moodi. Arvatavasti varastan kuskilt raha ja lähen homme linna, täna aitan Ekul mööblit tassida.

Närvi ajab. ®@!$K.

Pildil üks kloun 2004 aasta bättlist. 26 aprill, ma pakun huupi.

ekspromptlaristamine

Majanduslikel põhjustel (mul sai pangakaardil raha otsa) otsustasin alustada katseid valdkonnas, millest ma midagi ei jaga - sularaha. Nüüdsest proovin kanda vaid paberit taskus ja sellega ära majandada.

Mul on teatavasti kalduvusi ekspromptlaristamisele. Näiteks käisin eelmisel kuul Tallinnas. Mitte ainult, et ma sel päeval kohutava koguse raha (varasem arv oli ebatäpne) maha jukerdasin, astusin läbi ka muusikapoest kesklinnas, kus Ulla ja Joosep töötavad. Palusin neil telefoni laadida ja nii sümboolselt mõtlesin ka midagi osta. Ebaviisakas niisama poes töllata. M&M's maksis mingi 20 krooni. Kõlas hästi. Ja siis tellisin hoopis Illmaticu cd ja vinüüli.

Eelmisel neljapäeval kohtasin riidepoes tuttavat tshikki. Lasin tal igasugu hilpe soovitada ja kirtsutasin nina. Pusad olid kallid (arvestades hetkeseisu) ja häid pükse ei leidnud. Nii sümboolsest poolviisakusest ostsin siis ühe kahesotise t-särgi.

Eile läksin linna, et kohvi juua. Lõpetasin kogemata hoopis restos praadi süües. Kohe juhtub.


Muide... Türgis on linn nimega Batman. Ja Madlib laseb veel paar täispikka albumit välja. Ja tõmmake seda paska näiteks.

no endale ikka hea valetada

Ma tahaks kiiresti armuda. Sügavalt ja siiralt. Kasvõi ühepoolselt, vahet pole.

Teatris käisin ikka üksi, ei viitsinud kedagi lunima hakata. Pole väga minu stiil. Etenduse lõppedes kohtasin kunstehärrat, kes oli kole vaimustuses just lõpust. Mispeale avastasin, et ei pannudki väga lõppu tähele. Ega saanud kogu etendusele täpselt pihta. Oli piinlik. Aga muidu oli geniaalne, mõtlik ja naljakas tükk.

Otsustasin panna punkti golddiggeritele minu kulul. Täpselt siit punktist igasugune äraKazotamine on lõppenud. Majanduslikult, emotsionaalselt, kuidas iganes. Ma annan kergelt kätte, eeldades saada vähemalt sümboolselt midagi vastu. Omakasupüüdmatus pole mu perekonnas just levinud voorus. Ent kui keegi koorib mind kui kartulit ja pärast praeb mind omas rasvas ja sööb veel ära, ei ole see mitte see, mida ma ootan ja juhtuda lasen.

Skeemipidu oli päris äge, inimesed olid mõnusad, maailma mojito on sitem kui deppi klubis ja mina söön nüüd paar vorstivõileiba ja heidan magama. Üksikuna, aga rahulolevana, et ei pea kellestki sõltuma.

PS! Tarvi, su Audi A8 TDI on julm masin. Aaaaaa!

//Chalice - Energia

kellega hüpata?

She just loves to keep me waiting. Tahaks igasugu lollusi siia otsa lisada.

Kes tuleb minuga homme teatrisse ja kohvi jooma? Etenduseks "Hüppajad" ja kohviks sobiks hästi näiteks Latte.

//Chalice - Energia

k6rgevalul2vegamees

Ärkasin hommikul, vedelesin taas tunnikese voodis, et hilineda. Toas oli jahe. Ei tahtnud tõusta. Õues oli sombune. Külmkapp oli tühi. Otsisin kapist ja diivani alt riided üles. Astusin kohmitsedes välja, haarasin lehe. Läksin kauburi juurde, nad polnud veel avatud. Jalutasin siis pitsapoe juurde. Tellisin pitsa ära ja neil ei saanud kaardiga maksta. Oh well, nautisin nende solvund pilke ja lasin pitsa tagasi panna. Astusin üle tee ja üks auto pritsis mind pealaest jalatallani märjaks. Kõrvaklappidest kostis "viimasel ajal pole midagi head toimund..."

Ma hakkasin naerma. Milline iroonia. See tundus nii kuradi naljakas. Tuju kogu päevaks hea.

just do it

Kaspar, tule maa peale. Ei tee keegi sinu eest su tegemata asju ära, isegi kui tunned, et seda vääriksid. Kirjutad ja mõtled liiga palju. Ei liiguta peenartki. Mäletad kui hea tunne see on, kui tunned, et midagi saab tehtud. Justnimelt. Kohe nüüd ja praegu? Ei saa, tööd vaja teha? Siis tee peale tööd, viitsid või mitte.

Viimasel ajal tuleb seda fiilingut järjest tihemini ette, et just nüüd, just praegu ja täna. Kaheksatunnine tööpäev on reeglina piisav, et entusiasm lahtuks ja asi kukuks samasse rööpasse kus enne. Ja et sittagi ei muutuks.

Nägin Marikat unes. Ta nägi hea välja. Mulle meeldivad unenäod.

//Chalice - Kuidas Küll koos Maianiga

21

Täna hommikul magasin jälle sihilikult sisse.

Kes veel ei tea, siis oli mul pisike sünnipäev. Sain natuke vanemaks ja absoluutselt mitte asjalikumaks. Vabandan kõigi lugejate ees, kes kutsumata jäid.

Tähistamine leidis aset 21. aprillil uues tutikas klubis "Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp?". Külalisi oli väidetavalt nii pooleteistsaja ringis. Esinesid Chalice, Rey, DJ Rafu, Smaddy (kui ma ei eksi) ja veel terve posu tüüpe. Valdavalt jäädi peoga rahule. Pidu jäi omadega kenakesti miinusesse (oli ju siiski tasuta üritus, külaliste vaevaks oli peale riietuskoodi leevendamist vaid kohale tulla). Minu jaoks aitas see pidu mitmele enda jaoks olulisele küsimusele vastused leida. Seega tahan ka selle värsi siia lõppu lisada.

kui mul on sünnipäev tahad seda teada, aga ütle milleks?
mina võin küll anda vihje, sest ma saan ka kinke
aplalt söödi rosoljet, rüübati peale morssi
sõbrad olid kohal, tuttavad helistasid või saatsid posti
oma mäletamist mööda tunnen küll rohkem inimesi
kindlasti veel rohkem, aga kes on siis nemad... intsidendid?
eks mõnel piinlikuse hetk siiamaani hinge närib
ülejäänudega ma ei käi tõesti läbi
üldiselt, kui juba selliste asjadega hävib sõprus suurema kisata,
pole spikrit valemil, et saaks ka 5A2
võin ise küll arvata, et olen hea kaaslane
a tähtis on mis pilguga teie mind vaatate
täna õhtu vennastume, olen arusaav, abivalmis, leppiv
ja hommikuks ongi uus number su telefonimällu tekkind
tahtsite mind sellisena, ärge hiljem sõnu sööge
lööge siis kokku neid käsi mis te kokku lööte!
(chalice - suhtekorraldaja)

PS! Fotod pidid tulema selle nädala jooksul. Kaimar va perfektsionist!

kaso ole vait

Olen viimasel ajal liiga tihti bloginud, mistõttu mõte kipub hajuma. Proovin tulevikus poliitilistel teemadel mitte sõna võtta.

Tundub, kui oleks alkohol kinni keeratud ja kohe olukord vaibunud. Ega kaine peaga ongi kehvem kakelda. Ja absoluutselt jätaks kõrvale politsei töö provokaatorite arreteerimisel ja tüvikollete professionaalsel hajutamisel. Ja kuidas olen sõimanud valitsust. Nende külma närvi ja radikaalseid kindlaid otsuseid. Nende nahas küll olla ei tahaks. Aga vot mõnitada on hea :)

Telkust tuleb praegu üks mu lemmikfilme, peale mida üks teine muhe film, mõlemaga omad mälestused. Kuidagi kodusem tunne kohe. Rahutused ka hetkeks lakanud. Raha ei ole, aga seda annab alati hankida. Volbriöö on ka sisuliselt sisustatud.

Ja see plika paneb üle keha kihisema. Ma tahan teda näha. Ja ta teab seda isegi :)

kanahakkliha

Kuskil peale tööd helistasin õele, et uurida, kas peaks talle midagi süüa äkki viima. Tuli välja, et jääb hoopis ööseks ära. Niisiis olin taaskord üksi kodus ja sain teha kõike, mida hing ihaldas :D

Kuulasin kõvasti muusikat, pesin end põhjalikult, käisin alasti mööda korterit ringi, vaatasin simpsonite uusimat episoodi, sõin jäätist ja rääkisin Marikaga. Vahel on kohe hea.

//Common - The Light

no teeme ühe veel

Eile lõunal helistas mulle vana hõumboi Raul ja rääkis, et tuleb Tartusse päevaks. Olin sillas, lubasin peale tööd kokku saada. Tshillisime linnas ja tegime ühe õlle. Ja teise õlle. Siis ühe McDonaldsi eine. Siis ühe Big Maci. Siis ühe Kahlua Milki. Võtsime Eku ka kampa ja siis paar B52-te, õlut, long island ice tea jne. Ostsime veel õlut, viina, tegime veel õlut, kivi, siidrit...

Tervis on korras ja tööle jõudsin esmakordselt õigeks ajaks. Kusjuures.

isiklikult

Käisin nädalavahetusel linnas. Reedel käisime päev otsa Mikuga mööda kohvikuid ja kribasime kutseid. Ja jõime pool Tallinna kohvist ära. Õhtul kohtasin mitmeid sümpaatseid inimesi veel. Laupäeval käisin kodus ja sain elada päeva minevikus. Tekitas väga vastakaid tundeid, nostalgiat ja masendust segamini. Pühapäeval vedasin Mari kinno ja vaatasime kolmesaja enesetapja filmi. Vinge oli, mis muud (loe ka ajaloolise tõepärasuse kohta).

Esmaspäev oli tööl nõmedalt lahe päev. Kuna serveriga oli midagi vussi läinud, ei saanud mina mitte ainsatki tööd teha. Hiilisin kella neljast vaikselt minema, sain isegi lõpuks ometi natuke hügieenile aega raisata. Mitte palju, sest Liine ei läbenud oodata.

Jõime kohvi, rääkisime ilmast ja sünnipäevast ja stagneerunud õpetajatest. Ostsin poest saia, võid ja kaaviari. Hüppasin Eku poolt ka läbi, kes edvistas uute kõlaritega ja õppisin hoopis uut moodi muusikat kuulama.

Võõrasema meesaustaja, kes talt korduvalt korvi on saanud, kinkis talle (noh nii sõbrapoolest) 13kilose digipeegli. Pidin lihtsalt mainima, sest nähtavasti pole ka meeste naiivsusel piire :)

Praegu on eriti bänger, kuna server endiselt korralikult ei tööta. Seega ma pean kasutama altenatiivset meetodit, mis võtab 10-15 korda rohkem aega ja 128,32 korda rohkem närve. Loodan, et kauaks see nii ei jää. Ja nüüd ma tahan süüa.

Sain praegu ühtlasi teada, et firma kolib järgmiseks esmaspäevaks. Haistan laupäevakut.

DIY (du-it-jorself)

Tänase päeva motoks on "fight your demons and do it yourself". Oli asi siis teise ajanappuses või lihtsalt mõistmatuses, kuid kõik, millega ma täna hakkama sian, pidin lõpuni ise tegema. Mis mulle väga ei meeldinud, sest nii oli ju raskem.

Kõigepealt töö. Kujundajad nagu topakad littisid sel nädalal töid kuhjade kaupa ette. Mul oli eilse seisuga ligi paarkümmend tegemata tööd. Teadsin, et ise ma sellest supist välja ei tule ja püüdsin ülemuselt abi pärida. Sain pigem noomida. Ja ühtlasi ka aru, et olen selles supis üksi ja muud pole teha ka, kui ise kaldale ujuda.


Ja ma sain sellega hakkama.

Hommikul vihastasin end herneks veel teisegi asja pärast. Eile oli tapvalt kurnav tööpäev ja üritasin koolilapsele nimega Mikk selgitada, et homseks ma seda kutsevärki korda ei jaksa ajada. Tüüp lubas siiski kella kaheksa ajal õhtul läbi astuda, et kujundada ja listi teha. Whatever.
Mingil arusaamatul kombel ei jõudnud ma tema tulekut isegi magama. Mis leidis aset umbes kell 23. Ta tõi altkäemaksuks Malibu rummi. Keegi ei ütle ju Malibule ei, mitte kunagi. Mind osteti haledamal kombel üles. Ja kiunudes nagu siga aia vahel saime kutse põhja kujundatud.

Nüüd on see raskem osa, kus ma pean kutse üksi lõpuni tegema. Loomingulisest kriisist olen üle saanud lihtsalt pimesi soperdamisega, nüüd on vaja tekst, värvid ja fondid ilusti paika saada. Ja siin oleks mul kohutavalt abi vaja. Sest ühekorraga 200 kutset välja lastes oleks nõme mööda panna.

Kärmed ajad on, sitaks kärmed. Ehk aitab minu teekond Tallinnasse ja Pärnu lähistele paaripäevasele seminarile pead natuke selgemaks saada.

//Jaylib - Champion Sound

nad pole halvad, lihtsalt erinevad

Eile tulid mingid venelased meiega kargama, kui me pargis istusime. Ei suuda minu mõistus välja arvutada, mis sunnib üht tõugu inimesi teistega juhuslikul alusel tüli norima? Et tõestada oma paremust? Mille alusel? Kes oma organismi rohkem ribadeks rebib emaste üle? Füüsilisel skaalal edevam on? Ju siis. Kurb oli see, et tegemist polnud sõbraliku ületrumpamisega, nagu eesti liigikaaslased omavahel, vaid kõige ehedama pimeda põlgusega, mis tulenes nendepoolsest ksenofoobiast. Seda oli kurb vaadata.

Nii palju, kui ma tahaks seda ka mitte tunnistada, on venelased (vene päritolu kodanikud, mittekodanikud, kes iganes) siiski teistsuguste arusaamade ja mentaliteediga, kui eestlased. Olgu tegemist vanamehe või noore eidega, on neil kõigil ühiseid jooni, mis igapäevaselt ilmnevate näidetena kinnitavad erandit. Ma kadestan seda, kuidas nad ühte hoiavad, ehkki see kohutab mind. Nende on vähe teistsugune arusaam eraomandist, mis võib olla ka sotsialistliku ajuloputuse kõrvalnäht. Nende kultuur ja keel, mille üle nad uhked on. Nende lembus tugevakäelise võimu vastu, on selle teostajaks siis tsaar, president või karja juhtiv lombakas hunt.

Selliseid asju on minust muidugi triviaalne väita, töötan ma ju viis päeva nädalas firmas, mille töötajatest 75% tunnistavad emakeelena vene keelt. Mul ei ole neist enamuse vastu siiralt midagi, nad on väga meeldivad ja sõbralikud kolleegid. Ent siiski kumab kõigest sellest läbi nende maailm, mis erineb minu omast kardinaalselt. Ja ma pole päris kindel, et tahan hoida neid kaht nii lähestikku.

Tunnen vahel justkui elaksin kuskil kriisikoldes. Kus käib pidev laamade hõõrdumine nagu serblaste ja albaanlaste, iisraellaste ja palestiinlaste või Põhja-ja Lõuna-Korea elanike vahel. Kus kõrvuti elavad rahvused päevade ja nädalate kaupa üritavad omavahelist vaikivat põlgust alla suruda, mille põhjust õigupoolest enam keegi ei mäleta. Ning kus iga suvaline liblika tiivalöök võib põhjustada tsunaami.

Kui mul vihast silme eest mustaks läks, tegin rahumeelse ettepaneku mujale minna. Nad olid ikka ropus enamuses ja mina oma ilusat keha selliste tölbakatega lõhkuma ei hakka. See ei oleks tõestanud antud kontekstis kellelegi midagi. Kahju, et sellistele probleemsetele teemadele pole lihtsat lahendust. Igatahes minu õhtu (ja ka kogu minu tulevane eelarvamuslik arusaam venelastest) sellega rikutud.

//Jaylib - Champion Sound

kevad on südames, kurat

Ja kevad ongi südames. Minul väljendub see mitut moodi hullumeelsusena.

Loominguline kihk. Kirjeldamatu tahe saada hingelt maha kõik teemad ja viisijupid, mis talvega kokku leiutatud ja harjutatud (mis vaibub sujuvalt peale tööpäeva, sest jaks on otsas). Samuti kihk haarata värvipurgi järgi ja teha seintele koopajooniseid oma initsiaalide või millegi seonduvaga (mis vaibub sujuvalt peale tööpäeva, sest jaks on otsas).

Kohutav kihk liikuda. Plaan minna Inglismaale tööle on asendunud kirjeldamatu tungiga seista Riia maanteele ja ajada näpp püsti. Tegelik sihtkoht Tiibet on veel vähe kaugel (nii ajaliselt ja rahaliselt), ent lähem ekstreemturism on väga welcome, stiilis Euroopa. Ma pole elus kunagi midagi väga impulsiivset teinud ja täna tundsin, et asi on riski väärt. Nädalavahetusel tahaks midagi rumalat teha, tõesti.

Kohutav kihk end kätte võtta ja otsida lõpuks uus töö. Ma tean, milline, ma tean, kuhu ja kelleks ja ainus, mis mind takistab, on üks A4 paberileht, mida ma ei oska täita, sest tahan selle teha sama põhjaliku, ilusa ja sügavmõttelise, nagu Tolkieni saaga. Arvatavasti.

Kohutav kihk... Oot mis see nüüd oligi? Armastus südames? Nääh, vale vastus. Armastusega on jumalast persses, mis annab korraliku põntsu mu niigi nigelale enesetundele. Aga ma ei põe selle pärast eriti ja töötan välja teaduslikku meetodit aseksuaalsuse saavutamiseks. Ja nii edasi.

PS! Mängige seda lõbusat mängu, see on sitax fun.

//Bonobo - Flutter

strobomeeter

Käisin reedel Viljandis. Teadsin, et tüübid lähevad sinna mängima. Keskpäeval Hanno plinkis mulle ja küsis, kas tulen ka. Et saan auto peale. Ütlesin, et kui flaieri sebib, tulen. Lubas sebida.

Võtsin varem töölt lahti, lendasin koju. Hanno koos Lica, Hanna ja valge mersiga ootas maja taga. Korjasime Miku ka Veerikult peale ja hakkasime Viljandi poole veerema. Mingi Clipz & Die miks mängis taustaks. Tee peal mõtlesime välja strobomeetri - spidomeetri, millel kellad armatuuris on asendatud strobolambiga. Päris põnev oleks sellisega sõita. Sittagi ei näeks, aga nalja saaks.

Laadisime Hanna maha, siis käisime peopaigas ja laadisime tümmi maha. Käisime uuesti Hanna juures ja viisime auto maha ja edasi shoppama. Kerged napsud. Viisime joogid peopaika, panime tehnika püsti ja käisime söömas (kas enam kuivemini annab seletada? kindlasti annab, ma tahan sellega lihtsalt kiiresti maha saada). Liverpoolis on head toidud, julgeks soovitada.

Peo kohta ei oska midagi märkimisväärset rääkida. Meie tüübid esinesid nö. kõrval saalis st. suht koridoris. Põhiläbu toimus samas niikuinii fuajees, kus lasti mingit hausipaska selle halvemas tähenduses. Hendrik tegi sitaks hea dubstepi seti, Wheely miksis erinevaid partybangereid ja meinstriimi, Lica ja Moose tegid b2b ja lasid ka hullu. Mina käsin tagaruumis tinutamas ja tuiasin niisama ringi. Ei olnud seda nooruslikku jaksu. Kuniks..

Mingi uks viis pimedasse ruumi, mis osutus saaliks. Suur kultuurimaja saal, hämar ja täiesti inimtühi. Pistsin klapid pähe ja reivisin oma mussi järgi. Üksi keset hiigelsuurt saali. Kaif. Masta Ace, El Da Sensei, Connected Peoples ja Jaylib. Sellised asjad mulle meeldivad.

Võtsime Mikuga värvid ja käisime soperdamas. Tuli jälle meelde, kuidas asjad käisid. Jah, ma tahan seda teha jälle. Ööseks saime Hanna juurde.

Hommikul tulime poole ühese bussiga ära. Ilm oli ilus, liberation mürtsus kõrvades ja tasku puhtaid käppe täis. Midagi on siiski valesti... Ahjaa. Puud on veel raagus. Muidu on peaaegu nagu kevad.

[lühike pildiülevaade toimunust]

//Evil Nine - Crooked feat. Aesop Rock

jkl

Laupäeva pärast on suht häbi. Ütleks, et enam ei tee, aga milleks endale valetada, kindlasti teen. Ja väga halvasti sealjuures. Ärme sellest enam kunagi räägi.

Pühapäeval ei käinud kuskil. Eku kutsus Rafuga ja kofiga videofilmima, aga ilm oli ikka liiga sodi ja lükkasime edasi.

Blogger seksib endiselt näkku. Kummalisel kombel ainult mu kodust. Peaks elukohta vahetama.

//Quasimoto - Privacy

let the sun shine...

Täna algas minu jaoks kevad. See faking jääaeg on lõpuks läbi saamas. Ärkasin, tuba sooja valgust täis, õu oli roheline ja 12 kraadi sooja tähendas, et ma ei pidanud end sisse pakkima, nagu siiani. Sallist ma veel ei loobu - eelmine kord, kui kaheks päevaks seda tegin, olin poolteist nädalat lehel. Skepsis luurab mu konservatiivses vereringes.

Aga mingid täiesti mõttetud pisiasjad teevad mind ütlemata rõõmsaks ja õnnelikuks. Kummaline tunne. Tuleks lihtsalt töölt ära ja naudiks pisiasju. Aitäh, globaalne kliimasoojenemine. Sa tood mu ellu päikest ja soojust.

//Pete Rock - Collector´s Item (fiidib kaasa Grap Luva)

minu põnev elu

Eelmine reede oli minu pool kerge istumine. Laupäeval käisin teatris, Liine pool ja Kvissis Paali sünnipäeval. Pühapäeval astus mu õde lõpuks läbi. Ma rääkisin talle nädalavahetusest ja nautisin tema kadeduse kumast rohekaks tõmbunud nägu.

Esmaspäeva jätab mu mälu sujuvalt vahele.

Teisipäeval oli Marleen taas meie pool. Oli mu õega juba pool päeva sooja teinud ja ma liitusin projektiga. Võtsin takkapihta poest Eku kokteiliretsepti. Aramis ja linnuse kali. Kaks iseseisvalt täiesti joodamatut asja annavad kokku täiesti joodava kokteili. Pildil on teine pudel, mis trepikottagi ei jõudnud. Ju see oli Jehoova (icic, 1337) märk, et ei tasu rohkem juua. Leenil oli järgmine päev suht kehv olla.

Kolmapäeval läksid Eda ja Ama pittu, mispeale natuke hiljem astusid Eku ja Korsten läbi. Meelitasid mind kluppi, lõpuks pidid ikka minuta minema. Ma läksin hoopis põõnama.

Neljapäeval oli kummaline päev. Tööl oli eriti vaba õhkkond, tööd ka eriti polnud ja töölt tulles oli ikka veel õues ikka eriti valge. Nii hästi tundsin end, et ostsin isegi Amale n-päeva puhul lille. Selgus, et ta armastabki üle kõige Gerberaid. Hea valik, kaso, sa kohe tunned inimesi. Pikk ja Eda astusid taas läbi, et rääkida pikalt, kuidas nad suguhaiguste näitust vaatamas käisid. Ütlemata äge, kas pole.

Kell oli juba palju, ruttasin Liine poole kohvitama. Hea kohv oli. Läksime edasi Kuperjanovi tänavale. Kohtasin endist klassiõde, polnud kõva kolm aastat näinud. Sõbramajani ma ikka vastu ei pidanud, seal pidi mingi ajaloolaste läbu olema. Leimo nagu ma olen, läksin hoopis koju põõnama. Jätsin Liine üksi kannatama.

Reedel tööd sisuliselt polnud. Läksin külma kõhuga kella kümneks ja nautisin ülemuste teravaid pilke, ise tuimalt rahul enda otsusega. Kell viis tulin töölt, koristasin, käisin linnas söömas. Mõtlesin, et mis edasi, sest kohti, kuhu õhtul minna oli liiga palju. Niisiis ma istusin kaheteistkümneni kodus. Siis hakkas leim peale tulema ja ma astusin ct-st läbi. Leen ja Ama olid seal. Ja mõnisada sassis reivivat tüüpi. Ma tundsin end eriti hästi, täiesti inkognito. Kõva kaks tuttavat saali peale. Ja intensiivne pidu, mitte mingi tuim klubihiphop.

Lisaks mingi hull tegija tüüp, kes Leeni sebis. Kuna mul targemat teha ei olnudja ma ei saanud lasta sel tüübil niisama särada nagu lumehelbekesel, kasutasin oma oskusi ja tirisin härrase ego ikka väga miinusskaalale. Tema hämming oli hindamatu. Pärast tuli minult veel kokteiliraha tagasi nõudma. Ma laiutasin käsi, aga naeratasin kenasti. Leen oli selle vembu pärast suhteliselt solvunud, meil õega oli kohutavalt lõbus. Ja mina avastasin endas taas midagi, millest mul aimugi polnud. I gots balls.

Reedel suutsin mõned inimesed hingepõhjani välja vihastada. Ja nimelt just need inimesed, kellest hoolin. Peamiselt just sellepärast. Las settib vähe, siis proovime uuesti.

// Busta Rhymes - Gimme Some More

oh neid väikseid rõõme

Sain täna poest tasuta nätsu. Loopisin korvi, müüja ei märganud läbi lüüa. Ma mängisin ka osavalt lõpuni.

Tehniliselt pole küll vargus, aga tunne on nõnda hea. I beat the system. Again.

// P.A. - On Our Way

mina olengi tsivilisatsioon

Teater oli hea. Etendus oli super, karakterid ja stoori suurepärased. Ainult lõpp oli natuke liiga hollywood. Siiski soovitan soojalt.

Peale etendust kutsus tegi Liine mulle kohvi välja. Rääkisime maailma asjadest, kokku jooksnud suhetest ja pealiskaudse plastmassikultuuri käes vaevlevatest varateismelistest. Ja maailma asjadest. Liine lubas jälle kohvi jooma hakata.

Seepeale läksime tema ühikasse valimisstuudiot vaatama. Palju poliitilist demagoogiat tuli telekast. Tudengitel käis mingi oma ennustusvõistlus selle peale, millised erakonnad saavad enim hääli ja võimaluse koalitsiooni moodustada. Oli hea, inimesed olid lahedad. Tulevase Eesti ajufond.

Mispeale oli plaan minna Maailma. Helistasin Ekule (esimene), kes teatas, et seal on nii enamvähem, mis polnud minu jaoks sel hetkel piisav. Kutsuti samuti ka Kvissentali rajooni, kus ühel 615 liikmel oli vist sünnipäev ja uhke eramaja. Mitukümmend inimest ja 615 tegi laivi. Ja ridamisi tuttavaid. Ning mingi nipiga leidsid mingid tüübid kogu aeg köögist süüa, minul ei õnnestunud.

Lõpuks, kui teatav osa inimestest lasi jalga ja alles jäid ainult paaruvad inimesed, kes intiimseid hetki jagasid, hakkas mul kohutavalt nõme olla ja ma tahtsin sealt minema. Tulin taksoga, sest kvissist jalgsi tulemine oleks paras kolgata, eriti ilma ipodita. Üks vahva pooltuttav neiu surus end taksosse kaasa, mille vastu mul ka midagi polnud. Seltsis segasem ja saab taksoarvet splittida.

Praegu söön kodus shokolaadi, mis maksis kuus krooni ja üheksakümmend senti tükist ja millega anti kaasa tasuta ühekorseks kasutamiseks mõeldud pakk nescafe kohvi. Kass on ka peast hulluks läinud, ronib igal pool ringi ja tekitab lärmi. Loner värdjas. Ma lähen nüüd magama.

// Foxy Brown - I'll Be (featuring Jay-Z)

reede õhtu

Üksinda kodus passimise puhul oli eile kodus väiksem jämmimine. Mis algas sellega, et scabere ootas ukse taga end pooleks, kuni ma pesemas olin ja telefoni ei kuulnud. Ma lubasin neil läbi tulla. Lippasin märjalt suvaliste toariietega alla ja umbes 28 sekundit hiljem tulid nurga tagant veel glemm, ibääd (kirjutaks ipod hea meelega), teress, elli-marie ja umbes nii. Seltsis segasem. Pärast tulid veel eku (see teine), scizo ja s'poom ja mingid inimesed. Oli selline vaikne ja roheline istumine.

Laupäeva hommik oli veel rahulikum. Algas peavaluga. Aju andis ka kinnist tooni. Tuli peale suitsetada. Külmkapp lasi ka üle, sest aramise pudelis oli hoopis kokakoola. Isegi itunes kuulas shuffle-režiimis paremat muusikat, kui mina. Sai oli ka nahka pistetud, koos garnituuridega. Aga eks selleks ta ju oligi.

Istun kodus, teen rahu ja olen pahur, et üks neiu siia ei tule. Kuna ma midagi söönud ei ole ja kohvi ka pole, tuleb korra ikkagi linnas ära käia.

Täna õhtul on teater. Liine hea inimene lubas kaasa tulla. Ma ei tea, mida ma selga panen, viisakad riided on endiselt Tallinnas. Ja pärast seda on Maailmas mingi dubstepi värk, kus peab ka ära käima. Raske elu mul.

// DL Incognito - 90 Degrees

lihtsalt üks mõte

Ma olen üks neist inimestest, kes veedab reaalsuses vähe aega, sest maailm, mille ma oma peas olen loonud, on hulga ilusam ja turvalisem koht. Umbes nii kõlaks see reidi sõnastuses. Jah, mul on reaalsuses püsimisega probleeme, sest see ei suudaks rahuldada eal kõiki neid vajadusi, mida mu unelmates igapäevasena võetakse. Ma olen oma peas loodud maailma loonud alternatiivse realismina, kus leiavad aset kõik muutused, mis päris maailmaski, ainult minu asukohad nendes on vähe teistsugused.

Ma olen loonud oma kujuteldava maailma suhteliselt reaalsena, kus leiavad aset omad tragöödiad ja ebaõnnestumised, kuid on kokkuvõttes tunduvalt lootusrikkamad ja positiivsemad. Ja minu poolt kaudselt mõjutatavad, kuigi tegelikult elab see maailm oma elu, mis ei allu enam mulle. Mida mina saan vaid kõrvalt jälgida. Me kõik põgeneme, kuid mõned meist kergemini ja kaugemale, kui teised.

Küsimus oleks pigem selline, et mis saab, kui unistused tõrjuvad reaalsuse välja. Kui sa elad pigem oma kujuteldavat elu, kui päris elu. Kas see on sotsiaalselt aktsepteeritav?

Pildil on minu sel aastal ilmuva ep tracklist. Vähemalt minu unistustes. Ning hea asi on see, et minu võimuses on see ka teoks teha :)

//Audio Bullys - Snake

all I want you to do is be merlot...

Suurest masendusest, et raha nii vähe on ja kõht koriseb, läksin eile poodi ja ostsin merlot veini. Kas ma hakkan muutuma Softiks, kes siis, kui raha on ikka jäägitult otsas, leiab seda alati juurde alkoholi jaoks?

Peaks narkoäri või mõne taolise progressiivse majandusharuga liituma.

DJ Premier - Slamin, Bangin Jam. See pole niikuinii õige nimi, eks.

roheline

Tuli just hetk tagasi jutuks, et mis on minu lemmikvärv. Ja ma vastasin, et roheline.

Ma vastasin nii, sest me jagame koos pikka ajalugu. Võiks öelda, et ma olen committed rohelisele. Roheline on minu jaoks looduse ja värske optimismi värv. Tärkamise, ärkamise ja alguse värv. Selline... veidi naiivselt siiras. Ja mulle meeldib see.

Kujunduses mul hetkel roheline ei ruuli. Kujunduses on mul iga kord omad värvid ja sõltuvalt toonist, võivad need põnevamadki olla. Kuid roheline jääb ikka oma kohale.