Horrible People

MyDamnChannel, kes tõi meieni näiteks tuntud You Suck At Photoshop sarja (irooniline küll peamiselt photoshopi alal kodus olevatele), on lisaks muule hakkama saanud ka kümneosalise süngelt naljaka seebiooperite paroodiaga "Horrible People". Juba Superteaser üksi on piisavalt jabur.

PS! Need three of these. To do this. Very important.

Sarjad: The Sarah Connor Chronicles

Hoiatus - järgnev tekst võib sisaldada mittemidagiütlevaid spoilereid.

Telekanalil FOX linastub alates jaanuarist telesari "Terminator: The Sarah Connor Chronicles", mis põhineb populaarsel Terminatori filmil (ma ei nimetaks seda triloogiaks, never). Ähvardavaid jutte kummalise sarja kohta hakkasid produtsendid rääkima juba peale kolmandat filmi, aga keegi ei võtnud nende hoiatusi paraku tõsiselt.

Sellised sarjad võivad vahel ka hästi või talutavalt välja kukkuda. See konkreetne juhtum on nagu sci-fi-Dallas, mille oleks kokku monteerinud mõni reality-show produktsioonifirma. Alguses isegi natuke pinget kruvida üritanud sari muutus kärmelt rumalaks (Aastast 1997, kus tegevus aset leidis, teleporteeruti kiirelt aastasse 2007, sest Sarah'l oli vähk. Vaadake, kui nutikalt on kombineeritud sci-fi ja sarja dramaatiline pool, mis?)

Sarja see üleshaibitud emotsionaalne pool seisneb pigem eneseabiõpikutest maha kopeeritud tsitaatidel. Kogu märul on kiire ja pealiskaudne, pahad tegelased pole just eriti ohtlikud ja usutavad ning sari muudab igas osas a'la 82 korda oma suunda, omamata sellist ühtset tabavat sihti, kuhu välja jõuda (Hävitada Cyberdyne? Kas Sarah ei teinud seda juba paar korda või nii?).

Sarah'it kehastab Lena Headey, kes on ekraane väisanud näiteks Kuningas-This-Is-Sparta-Leonidase kaasa, kauni nimega kuninganna Gorgo'na. Väline sarnasus Linda Hamiltoniga on lihtsalt meeletu. Raudmees, kes neid jälitab, on siin sarjas sandistatud tugevalt dramatiseeritud elutuks külmkapiks, kellest on suhteliselt lihtne sisuliselt kepihoobiga jagu saada ja kes loova mõtlemise asemel täidab jäärapäiselt oma missiooni. Umbes et kui kõnnitee äär vastu tuleb, jääb sinna taha kinni. Nii ei ole põnev ju.

Sarjas head robotit mängida üritav Summer Glau lubas enne sarja, et kehastab seni kõige inimlikumat terminaatorit. Üllataval kombel on ta elutum kui Arnolid kehastus, mõjudes umbes sama külmalt kui 7b kõige populaarsem tüdruk.

Ma lapsepõlves ka päriselt uskusin, et enne kuberneriks saamist madistas Arnold kurja tinasõduriga ja kardan siiani veoautosid. Aga märul Sarah Connori sarjas tundub, nagu mängiks Termika telekamängu - pahade eest pääsemiseks tuleb neist umbes et üle hüpata.

Kuigi on lootust, et sari võib paremaks minna, ei julge siiski soovitada. Vaadake Skinsi parem.

Skins Premiere

Telesari Skins lasi (eesti kella järgi) südaööst saati oma MySpace'i lehel 10'000 kiiremal austajal vaadata üht lõiku peagi linastuvast sarja teisest hooajast. Pean tunnistama, et uus osa tundub kergelt ülepingutatud, aga siiski kaasakiskuv ja huvitav.

Telesari Skins on üldse väga visalt tegelenud veebis oma fännide hoidmisega ja teinud rohkelt viralit. Näiteks korraldasid nad britimaal sarjateemalisi massiivseid ja eksklusiivseid majaläbusid. Huvitav, mis järgmiseks?

Praeguseks on eelvaatamise võimalus lõppenud, ent võimalus järgmist lõiku näha avaneb juba homme :)

Skins Myspace.

// Klaxons - It's Not Over (Skream Remix) (MP3 Save As...)

mida ma hetkel vaatan

Dexter (Showtime, 2006) - Dexter on pealtnäha tavaline politseijaoskonna mõrvaosakonna andekas uurija, kelle erialaks verepritsmed. Ent vaga kesta all peidab end sünge, ent lummav saladus - Dexter on ka ise sarimõrvar, kes keskendunud karistamatute kurikaelte mahanottimisele. Seni on ta oma asja rahulikult ajanud, ent ühel päeval esitab talle väljakutse tundmatu sarimõrvar, kes paistab tema hobist teadvat... Mitmete auhindadega pärjatud telesarjast jookseb praegu Ameerikas teine hooaeg.

Freaks and Geeks (NBC, 1999) - Emmy võitnud kultussari, mille näitamine lõpetati juba peale 12. osa (kokku filmiti 18. osa) kujutab, nagu nimigi vihjab, ühe Michigani keskkooli friike (lahedad tüübid) ja nohikuid. Kesksemateks tegelasteks on näiteks perekond Weir'i lapsed Lindsay ja Sam, kellest esimene üritab iga hinna eest lahedate õpilaste seltskonda sulanduda ja teine koos oma nohiksõpradega lihtsalt ellu jääda.

valefilmiõhtu

Eile oli ideaalne valefilmiõhtu. Sest filmiõhtud on meil traditsiooniliselt (juba viimased kolm nädalat) kolmapäeviti. Õlledega läks nii kefasti, et nelja Premiumi eest käidi välja napakad 58 krooni. Aga las olla.

Filmiks, inspireerituna glemmist, "Black Snake Moan" (Samu L. on endiselt tuus!) ja "Lemony Snicket's A Series of Unfortunate Events", mille visuaalset poolt saavutatud edumaad vedas veidi alla hollywoodilikult pehmeks mälutud raamatuadapteering. Ma arvan. Ma pole raamatut lugenud. Ning unejutu asemele "This Is England", mis mul väsimusest muidugi pooleli jäi.

Täna on pärisfilmiõhtu. Õlled on ikka Specialid noh. Alustuseks Heroes, kõige uuem. Seejärel Gregg Gaveti ja Andy Robini kirjutet' New Hampshire'i luuservarastest jutustav komöödia "Live Free or Die" (mis esimeste minutite järgi suht vaadatav tundus). Ning kui viitsimist on, siis ka "Fracture" Antony Hopkinsiga.

Muud asjad on suht ära vajunud. Blogida ka ei viitsi.

the mighty boosh, esimene hooaeg

The Mighty Boosh on briti kultuskomöödiasari kahest loomaaia talitajast, kes töötavad kirevas ja pehmelt öeldes omapäraste tegelastega loomaaias ning satuvad igas osas ulmelistesse seiklustesse. Sarja on kirjutanud peaosalised Noel Fielding ja Julian Barratt ise, sest sari saigi alguse nende kahe laiv-sõudest.

The Mighty Boosh on tavapärasest briti komöödiasarjast veidi erinev. Seal on vähem sketšipõhiseid nalju ning kogu huumor on ehitatud üles pigem tegevustikule ja karakteritele. Ja mis veel - puudub tüüpiline ettesalvestatud pealenaermine. Seega võibki sari tavalise sitcomiga harjunule alguses lihtsalt igavana tunduda. Ent sarja tõeline võlu peitub inside-naljades, peamiselt muusika teemadel. Sari, mida julgen soovitada neile, kes electrol ja synthpopil une pealt vahet teevad.

Muide, sarjast on hetkel ettevalmistamisel ka kolmas hooaeg :)

seniks kuni elu venib

Californication (Showtime, 2007) - Hank Moody on endine tuntud kirjanik, kes vaevleb loomingulise kriisi ja üheöösuhete käes. Ent tema tegelikuks sooviks on saada oma endise abikaasaga asjad joonde ja jätkata tavalist pereelu. Paraku on ta endine kihlatud uue mehega ja kirjutamine ei edene ka kuidagi. Suures hädas võtab ta vastu pakkumise hakata ühe ajakirja jaoks blogima.

Nagu nimi viitab, on sari täidetud (Apple'i reklaamide ja) ohtra keppimisega, mille vahel promotakse Ameerikale tüüpiliselt ka pereväärtusi. Ent sarja muudab nauditavaks peaosatäitja David Duchovny, kelle rahulik ja teravmeelne karakter paneb vähemalt mind pingsalt järgmisi osi ootama. Ja loomulikult keppimine (Californication on väljend sõnadest California ja hooramine). Reklaamklipp

Heroes, Season Two (NBC, 2007) - Maailm on pealtnäha päästetud, ent kurjus ei maga. Keegi üritab maha nottida Mr. Nakamurat ja Mrs. Petrellit. Molly vaevleb hirmuunenägude käes ning Hiro on eksinud aastasse 1671, kus ta peab veenma Takezo Kentai'd oma legendile kohaselt võitlema. Claire ja Mr. Bennet hoiavad madalat profiili ning Mohinder üritab sulanduda "organisatsiooni". Ja nii edasi ja nii edasi.

Kui on üks asi, mis mind stsenaariumide puhul närvi ajab, on selleks surnud tegelaste tagasitulemine. Kuigi sarja teises hooajas on pöördeid natuke juurde kruvitud ja eelmise hooaja lõpu flegmast üle saadud, on tegemist siiski stereotüüpidele toetuva laiatarbe-meelelahutusega. Kvaliteetne aja surnuks löömise vahend, ent mitte sari, mida pingselt telekast oodata.

väärt film väärt film yoyo

Jess. Ma sain selle lõpuks. Alejandro González Iñárritu filmi "Amores perros". Seesama tüüp, kes tegi filmid "Babel" ja "21 Grams". Arvustada ei oska, aga hullult meeldis, milliseid nähtamatuid niite pidi kõik sündmuses osalenud erinevad inimesed seotud olid. Ja kogu tegevusega paralleelselt seotud koerad justkui iseloomustamaks oma omanikku. Kaasa teeb ka nunnupoiss Gael García Bernal. Sirbi arvustus.

Homme tuleb muide ETV-st Wong Kar-Wai "2046". Kes vaadata ei viitsi, saab soetada selle näiteks kaubamaja esimese korruse muusikaosakonnast, seal veel on. Ja öösel tuleb TV3-st Michael Dowse'i võltsdokumentaal "Fubar", üsna tõetruu ja irooniline vaade paarile keskeale lähenevast head-bangerist.

Alfonso Cuaróni "Children of Men" on endiselt üks lemmikutest. Ja Fernando Meirelles'i "Cidade de Deus". Vaadake, et need kaks kindlasti nähtud oleksid.

//Edan - Rock And Roll (feat. Dagha)

tegelikult on nii... osa neli

Seekord siis kord dokumentaalfilmide käes. Muudest järgmine kord.

Good Copy Bad Copy (2007) - Dokumentaalfilm, mis uurib peamiselt muusikat puudutavaid autorikaitseseadusi ja nende mõju inimeste loomingule ja loomingulisusele. Nii muuseas käiakse läbi pool maailma ja uuritakse, kuidas autorikaitsega seal lood on. Mõneski mõttes silmaringi avardav vaatamine ja teemakohaselt on film ausalt ja ametlikult netist tõmmatav. Rohkem infot filmi kodulehelt.

The Aristocrats (2005) - Maailma parimad koomikud arutlemas maailma ühe legendaarseima halva nalja üle. Garanteeritud meelelahutus. Mittesoovitatav tundlikele inimestele töö juures vaatamiseks. Filmi koduleht.

The Corporation (2003) - Mõtlemapanev teos The Corporation lahkab suurkorporatsioonide teket, arengut ja rolli meie ühiskonnas ja näitab, kuidas puhtalt majanduslikule kasule ehitatud suurfirmad päev-päevalt meid lambaks tõmbavad. Filmi koduleht.

Inside Deep Throat (2005) - Dokumentaalfilm kõigi aegade edukaimast ja skandaalseimast pornofilmist, selle rollist seksrevolutsioonis ja üldisest mõjust avalikkusele. Väga popp film, mis vabalt ka videolevist leitav. Filmi koduleht.

Fuck (2005) - Dokumentaalfilm sõnavabadusest, selle kahepalgelistest piirangutest Ameerika Ühendriikides ja loomulikult ka sellest, kes piirangutest tegelikult kasu saavad. Filmi koduleht.

tegelikult on nii... osa kolm

Kontroll (2003) - Bulcsú on Ungari metroos töötav piletikontrolör. Tema päeva sisustavad kolleegidega hängimine, patoloogiliste transpordijäneste jälitamine ja konkureeriva kontrolöride grupiga ärplemine. Veelgi kummalisem, Bulcsú'l oli hea karjäär maa peal, ent ta loobus sellest metrootunnelites magamise kasuks. Aga lootus sureb viimasena, sest mängu tuleb pehmelt öeldes kummaline plika Szofi... Võitnud hulgaliselt auhindu, sh. Cannes'i noortepreemia.

The Game (1997) - Filmi peategelaseks on enesekeskne kuivikust firmajuht Nicholas Van Orton, kelle elu moodustab töö ja veelkord töö. Sest ta elab kibestunult üle oma lahutust. Ühel päeval tuleb tema juurde ta impulsiivse kallakuga vend, kes kingib talle sünnipäevaks pileti mängu... Minu lemparlavastaja Fincheri väärtfilm, mille stsenaarium ja lavastajale tüüpiline püänt garanteerib mõtlemapaneva ja põneva filmielamuse.

Swingers (1996) - Mike Peters on kibestunud poissmees, kes elab raskelt üle oma lahkuminekut. Tema hea sõber, naistemehest Trent üritab teda uuesti rajale saada ja veab teda koos sõpradega erinevatele üritustele sotsialiseeruma. Nagu ikka, varem või hiljem lõppevad sellised lood hästi. Filmi muudab eriti heaks meestekesksus ja tõepärasus.

Cashback (2006) - Ben Willis on kibestunud poissmees, kes elab raskelt üle oma lahkuminekut. Lausa nii raskelt, et langeb unetuse tsüklisse ja asub tööle poe öises vahetuses, vahetades oma aega raha vastu ja maalides alasti naisi. Nagu ikka, varem või hiljem lõppevad sellised lood hästi. Filmi muudab eriti nauditavaks visuaalne stiil ja pealelugeja monoloog. Põhineb samanimelisel lühifilmil, mis on ka minu blogist läbi jooksnud.

Westworld (1973) - Huvi sundis vaatama. Film räägib lähituleviku teemapargist, kus inimesi asendavad robotid ja keda võib süüdimatult ka näiteks... tappa. Loomulikult läheb kõik väga valesti ja film muutub lahedaks. Ja hoolimata loo arengu ajastukohasest venimisest üllatavalt pinev vaatamine. Rosinaks kringlil legendaarne Yul Brynner. Muuseas ka esimene arvutitöötlust kasutanud film, millest plaanitakse hetkel teha uusversiooni.

Johnny Mnemonic (1995) - Mingil põhjusel see film mulle lapsena meeldis. Muinasjutt düstoopias ringi kondavast pintsaklipslasest, kelle ajus on 320 gigabaiti salajast informatsiooni, mida kõik kätte tahavad saada. Nüüd saan aru küll, miks laidetakse. Ebausutavad näitlejatööd, nigel lavastajatöö ja viletsalt kohandatud stsenaarium. Lihtsalt väga vilets film noh. Aga seevastu mõnus süüdimatu ajaviide. Rosinaks kringlil pahalast kehastav Takeshi Kitano.

tegelikult on nii... osa kaks

Detailidesse laskumata, mõned viimaste päevade jooksul vaadatud filmid. Aeg-ajalt uuenev loetelu hetkel kettal vedelevatest filmidest on saadaval siin.

Akira (1988) - Jaapani kultusmultikas, mis nihutas vähemalt omal ajal tuntavalt animatsiooni piire. Sisu ma ümber jutustama ei hakka, ent kui keegi tahab, võib kinkida mulle jõuludeks kõik Akira originaalmangad. Ma ei paneks sugugi pahaks.

Dark Days (2000) - Mitmeid auhindu võitnud dokumentaalfilm, mis jutustab loo New Yorgi kottpimedates mahajäetud raudteetunnelites elavatest inimestest. Võiks arvata, et täielik põhjakiht, ent tegelikult vaevavad allilma elanikke sarnased mured, mis meidki. Dokumentaalfilmi teeb eriliseks veel selle teostus - ligi nullilähedase eelarvega mustvalge filmi võttegrupiks olid koopaelanikud ise. Soovitan.

Death Race 2000 (1975) - Kultuslikuks kujunenud kirjeldamatult jabura süžeega (umbes midagi snakes on the plane'iga ühte kasti) film jutustab loo tulevikuühiskonnast, kus igal aastal leiab aset tuunitud mõrvarautode ralli läbi Ameerika, milles punkte arvestatakse alla aetud tsiviilisikute järgi. Ralli võitmatu liider on juba aastaid olnud ei keegi muu kui... Frankenstein! Üllataval kombel muutub film kuskil poole peal isegi põnevaks, kui sisse tuleb uusi huvitavaid süžeeliine. Muide, filmist valmib järgmiseks sügiseks ka uusversioon.

Kids (1995) - Film jutustab New Yorkis elavast 15-aastasest noormehest nimega Telly, kes on oma elu mõtteks seadnud võimalikult paljudelt tüdrukutelt süütuse võtmise. Mida Telly aga ei tea on see, et ta on nakatunud hi-viirusesse. Sellest saab aga teada üks ta üks varasem partner Jenny ja üritab päästa teisi tüdrukuid samast saatusest. Nägin seda esmakordselt umbes kümneaastaselt ja selle mõju mulle oleks vist raske alahinnata.

Sicko (2007) - Ma ei saa aru, kuidas seda meest juba ameerikavastase propaganda eest kinni ei panda? Seekord on ta oma südameasjaks võtnud Ühendriikide meditsiinikindlustuse. Film näitab häbitult selle süsteemi puudujääke ja montaaž ekspluateerib vanu häid kaastunde kerjamise nippe. Mõjuv, ent natuke liiga pikk.

Mr. Brooks (2007) - Film jutustab loo ühest parimais aastais firmajuhist, kel on suur saladus - ta on sõltuvuses tapmisest. Ühel päeval läheb aga kehvasti ja tema kätetööd näeb pealt algaja fotograaf... Suhteliselt aeglaste süžeepööretega loo muudavad heaks kasvõi näitlejatööd. Ei midagi äärmuslikku, ent kvaliteetne ajaviide.

Bottle Rocket (1996) - Jaburuseni küündiv suurepäraste näitlejatöödega komöödia jutustab loo kahest saamatust tüübist, kel on unistus saada tagaotsitavateks meisterkurjategijateks. Wes Andersoni üks varasematest lavastustest, mis juhatab sisse ta tuttavaks saanud kvaliteetse käekirja. Stsenaarium pole küll suurem saavutus, ent karakterite siiras küündimatus ja nimekad osatäitjad on juba omaette vaatamist väärt.


Uudiseks ka, et järgmisel aastal näeb ilmavalgust Ironman'ist tehtav film. Peaosa pandi kehastama millegi pärast Robert Downey Jr. Lisaks näeb järgmisel aastal ilmavalgust taaskord üllitis nimega The incredible Hulk. Peaosa nõustus mängima seekord mu lemmiknäitleja Edward Norton. Lisaks neile tuleb välja filmiversioon kunagisest populaarsest telesarjast Get Smart ja peaosa usaldati sedapuhku õnneks Steve Carelli kätesse (teaser trailer, quicktime). Ja põnevaid filme on järgmisel aastal tulemas lausa kümnete kaupa.

tegelikult on nii...

Viimaste päevade vaadatud filmid. Vähe, rohkem pole jõudnud.

The Host (2006) - Suurepärase huumori ja märuliga vürtsitatud tundlik õuduskomöödia, mille Trash-Can-Dance valis eelmise aasta 15 parima filmi sekka.

28 Weeks Later (2007) - Üllatavalt tõsiseltvõetav järjefilm. London on surmavast maruviirusest suuremalt jaolt puhastatud, ent ühe perekonna improviseeritud käitumine ja lakkamatu reeglite eiramine põhjustab taaskord kaose. Poolteist tundi lakkamatut adrenaliini.
Saalist välja tulles olid sõrmeotsad erutusest surnud. Kino Kosmos, kell 18:15, pilet sõbralikud 25 krooni.

28 Days Later (2002) - Film algab, kui pikka aega koomas olnud noormees nimega Jim leiab end järsku inimtühjas haiglas, inimtühjal tänaval keset inimtühja Londonit. Ringi uitades leiab ta viimaks ellujäänuid, kes tunnevad ta vastu pehmelt ebatervet huvi. Selgub, et kogu Inglismaa on suht väljasurnud ülimalt nakkusohtliku maruviiruse tõttu. Kõhedusttekitav.

Bowling for Columbine (2002) - Üks Michael Moore'i veel kuulsamaks teinud dokumentaalfilm, mis kajastab Ameerika relvakultuuri, selle tagamaid ja vastuolusid. Ja ka seda, kes sellest kasu võiks saada.

The Secret Life of Plants (1979) - Film, mis avab taimeks olemise tegelikke tagamaid. Mõned hämmastavad katsed ja avastused tapab suhteliselt teose veniv vorm, ohjeldamatud time-lapse kaadrid ja taimedele pühendatud muusikapalad. Ei imesta et inimesed siiani ei tea, et taimed oskavad nende mõtteid lugeda.

Tegelt võite parem õue palli mängima minna.

groove armada - get down

Ma ei tea, miks see mulle nii meeldib. See, kuidas popkultuur varastab mingi indie-elemendi ja teeb selle enamusele mälutavaks. Äkki sellepärast, et see on maitsev? Väärakad reggae-imitatsiooniga ebameeldivad naisvokaalid on in suure tähega. Jaapani tugevate globaliseerumismõjutustega popkultuur on in suure tähega. Odava sündielektri kõlaga bassiliinid on siga-in. Loopimine ja bounce´imine on in. Kõik selle loo puhul on lihtsalt in.

Kogu sitt sai alguse ikka videost, mille MTV mulle koju tarnis. Midagi nii süngelt roosapoppi, sellise pehme britiliku sarkasmiga on raske mööda lasta. GA on alati osanud poppi teha selle parimal kujul. Professionals. I likes it.

A-Rühm - Tugitooli Gangster (video)

Miljonäri-Rando

Oh lahe, Rando-Zwen on miljonimängus. Lahe, et kohvikutes telekad on :)

Tüübil on konkreetselt igav, kuni 16000 kroonini vähemalt. Diipp hauss on majas.

Panamakübaraid tehakse Ecuadoris :)