kolm maagilist tähte

Kirjutasin selle juba paar nädalat tagasi, suurepärane blogger aga n_kkus näkku ja ei lasknud seda kogu selle aja vältel üles. Nüüd see siis tuleb

Veeretan juba pikemat aega peas ideed osta enesele MPC. See muudaks kogu mu arusaama muusika loomisel. Kasutama õppimine oleks kadalipp, mis nõuaks professionaalset juhendamist ja kuudepikkust järjepidevat õppimist, ent võimaldaks lõpuks hoopis uut moodi muusikat luua. Kõrvadega, mitte silmadega. Kasutada seda pigem kui instrumenti või käepikendust, reaalajas.

Eelmisel nädalal sain teada, et räpiprodutsent Alko kavatseb enda 2000XL´i maha müüa (siin pildil näha ja ka siin intervjuus põgusalt). Viibinud vaid tema kätes, kaasa tarvilikke vidinaid, hind mõistlik ja kättesaadavus meelitav. Kuna mul oli plaanis niikuinii laenu võtta, saaksin ka selle endale käristada. Lihtsalt mõtlen, kas ikka tasub.

Pildil kujutatud eksemplar on Akai MPC 500, generatsiooni noorim ja odavaim võsuke, mis ebayst või amazonist tellides tuleks vaat et isegi kallim kui MPC 1000. Ehk siis umbes 10k. Ja ühtlasi ainuke ja pisim võsuke perekonnast, kes võimaldab ka patareitoidet. Kujutle ette, et istud keset Eestimaa põldu heinapalli otsas, klapid peas ja kombineerid muusikat? Või jood Stanstedi lennujaamas kohvi ja loobid biite? Kõlab ju vaimustavalt.

Tegelikult pole ma lihtsalt päris kindel, kas tahan oma elu niiviisi just muusikaga siduda. Selline väljaminek eeldaks ka vastavaid saavutusi, pühendumist. Mina, kes ma ka tasuta vahenditega suurt midagi teha ei viitsi, kohati vaid huvipuudusest. Mis sest, kui lapseliku lihtsusega mõned seda kasutavad. Kardan, et äkki jääb see karp lihtsalt nurka kurvalt konutama. Ja klientuuri sellisele kallile mänguasjale pehmelt öeldes napib.

PS! Muide mu iidol Madlib kasutas varem hoopis 1988.aastal väljastatud sämplerit E-mu SP-1200 (viide allikale) ja viimasel ajal 300-dollarilist sämplerit Boss SP-303 Dr. Sample. Lisaks loomulikult garaazhitäit tehnikat ja vinüüle. Hämmastav mees.