ja ilm on ilus

Seniks, kuni ilm on ilus, läheb mul päris hästi.

Põmst sellest hetkest, kui ma mõni aastat tagasi koolikoti koos joonlauaga kapi taha viskasin, ei ole ma päris hästi matsu lahti jaganud, mis suunas edasi udjada. Hüppasin ühest koolist teise, proovisin ja lõin käega. Kuna ma kaalusin vähem kui koolisöökla tomativõileib, otsustasin ma töö kasuks. A tööga tulid na kulud, võlad etc. Ma pole väga muserdatud sellest, et nii on läinud, inimesed ja kogemused jäävad alles, aga nüüd oleks vaja nagu midagi saavutada ka.

1. Pühenduda tööle. Tasuda võlgu ja elada ilusti. Süüa kõht täis ja käia kinos ja kommipoes. Õppida oma ametit ja areneda mitte kuhugi. Ning kaua sul ikka sama pinki hööveldad?

2. Sebida haridus. Saada targaks ja ilusaks, täita oma vaba aeg, aga kõht jääb tühjaks ja inkasso võtab külmkapi katteks mu kassi ära. Korraga hariduse omandamine ja vähemalt poole kohaga töötamine on suur hammustus, mida ma pelgan isegi rohkem kui et Ene Ergma lastele seksist räägiks.

3. Riskida. Minna välismaale, küpsetada maailma suurim küüslauguleib või rajada garaaži oma videostuudio (ja pärast seda hankida garaaž ka). Võimalus hea õnne korral kiiresti midagi saavutada, ainult et õnnestumine on sama tõenäoline kui lumi juulikuus. Ehk üsna suur. Ja isegi kui mitte, siis milline kogemus?

Tegelt põhjus ongi selles, et mul kasvas habe ette ja siis ma mõtlesin, et ma olen vanaks jäänud ja tahtsin kolmandat varianti valida. Aga habemega mehed vist nii ei vali, mis?