Tänase päeva motoks on "
fight your demons and do it yourself". Oli asi siis teise ajanappuses või lihtsalt mõistmatuses, kuid kõik, millega ma täna hakkama sian, pidin lõpuni ise tegema. Mis mulle väga ei meeldinud, sest nii oli ju raskem.
Kõigepealt töö. Kujundajad nagu topakad littisid sel nädalal töid kuhjade kaupa ette. Mul oli eilse seisuga ligi paarkümmend tegemata tööd. Teadsin, et ise ma sellest supist välja ei tule ja püüdsin ülemuselt abi pärida. Sain pigem noomida. Ja ühtlasi ka aru, et olen selles supis üksi ja muud pole teha ka, kui ise kaldale ujuda.
Ja ma sain sellega hakkama.
Hommikul vihastasin end herneks veel teisegi asja pärast. Eile oli tapvalt kurnav tööpäev ja üritasin koolilapsele nimega Mikk selgitada, et homseks ma seda kutsevärki korda ei jaksa ajada. Tüüp lubas siiski kella kaheksa ajal õhtul läbi astuda, et kujundada ja listi teha. Whatever.
Mingil arusaamatul kombel ei jõudnud ma tema tulekut isegi magama. Mis leidis aset umbes kell 23. Ta tõi altkäemaksuks Malibu rummi. Keegi ei ütle ju Malibule ei, mitte kunagi. Mind osteti haledamal kombel üles. Ja kiunudes nagu siga aia vahel saime kutse põhja kujundatud.
Nüüd on see raskem osa, kus ma pean kutse üksi lõpuni tegema. Loomingulisest kriisist olen üle saanud lihtsalt pimesi soperdamisega, nüüd on vaja tekst, värvid ja fondid ilusti paika saada. Ja siin oleks mul kohutavalt abi vaja. Sest ühekorraga 200 kutset välja lastes oleks nõme mööda panna.
Kärmed ajad on, sitaks kärmed. Ehk aitab minu teekond Tallinnasse ja Pärnu lähistele paaripäevasele seminarile pead natuke selgemaks saada.
//Jaylib - Champion SoundSildid: minu põnev elu, tee-ise
Vali oma tööriist... 
